Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/437

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Nõnda teen mina. Aga sina, Indrek, oled ainuke mu laste seas, kellel olgu teada, miks su isa talitab nõnda, nagu oleks ta mõni tölner või pagan. Ja kui sina ning ka teised tahate mind sellepärast hukka mõista, siis mõistke, minu süda ei nõrku. Kui ma olen teile halb ja ei kõlba teie isaks, siis jätke mind üksinda siia Vargamäele ja ma tahan siin elada nagu hunt. Isegi kui jumal tuleks ühes oma pojaga, meie Õnnistegijaga, mind noomima, siis ei muudaks ma oma meelt, vaid ütleks temale: vägede Jehoova, kes sa ilmud suitsus ja pilves, tagane Vargamäelt, sest mina olen su neednud ühes sinu pojaga ja mina ei pööra oma silmi enne sinu poole, kui sa oled annud märki, et sa oled tõe ja õiguse jumal. Mine ühes oma poja ja püha vaimuga sinna, kus on kõverus ja ülekohus, Vargamäel ei pea sul pidu ega paika olema. Mine nende juurde, kes tapavad süütuid ja häbistavad ausaid. Nõnda ütleks ma jumalale endale ja tema pojale, meie Õnnistegijale. Ja kui Jeesus Kristus jätaks mind sellepärast lunastamata ning jumal saadaks mu põrgu, siis lähen ma rahuliku meelega, sest kusagil peab ometi inimene leiduma, kes kaitseb tõde ja õigust jumala endagi ees.“

Nõnda rääkis Vargamäe Andres oma poja Indrekuga, kui nad seisid südaööl hobuste juures tallis, kus need krõmpsutasid heina. Ja Indreku meel läks väga raskeks oma vana isa kuulates, sest tema ei saanud kuidagi muidu, kui pidi arvama, et kõik õnnetused, mis on Vargamäed tabanud, on teda tabanud tema, Indreku, pärast. Tema oma kirjade, raamatute ja lehtedega põhjustas kõige selle, mis viis isa meeleheitele, röövis temalt ainukese lohutuse. Vargamäelt oleks nagu hävitav tuli või laastav torm üle käinud. Keset mahajäetud, tühja väljamäge seisab vana Andres oma könksus sõrmede, kookus põlvede ja vimmas pihaga, paras paarimees poolkuivanud pedakaile. Ja keegi oigab, jah, keegi oigab! See lõikab Indrekul luusse ja üdisse, lõikab nüüd äkki veel palju hirmsamini kui tänini. Ajuti see polegi nagu õige oigamine, vaid lapse tihkumine või koera niuksumine, nagu sellest rääkis proua Kuusik. Seal oli Viljasoo leidnud valu ja vaeva diagnoosi — re-

437