Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/60

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

san, ootan. Inimesed tulevad ja lähevad, aga mind ei näe keegi, võiksin seal kas või ei tea kui kaua seista. Aga äkki tunnen, et keegi puudub minu riideid, nii põlvede kohalt, keegi hingab. Kahman käega — koera pea, koera nina. Pidin lihtsalt sinnasamasse kukkuma, sinnasamasse surema puht palja hirmu ja ehmatuse pärast. Mis siis, kui on teine tige, kui nuusutab esteks ja nii kui end liigutan, ainult katsun liigutada — krauhh kinni. Aga ei, hea koer oli, tahtis, et ma teda silitaksin, nühkis end minu vastu ja liputas saba suurest rõõmust, nagu poleks teda keegi juba ammu silitanud, ainult mina, ise värisen. Ja siis pikkamisi, ettevaatlikult värava poole, aga koer oma paksu karvaga kord ühte, kord teistpidi ees, et ikka veel kratsiksin. Veel värava vahel sagisin teist pahema käega, siis sain tulema.“

„Ja nüüd enam ei lähe?“ küsis Indrek.

„Enam ei lähe pimedale hoovile seisma,“ kinnitas Kristi.

„Aga kui nuhk juhtub tõepoolest kannul olema?“ kiusas Indrek edasi.

„Siis lähen trepile, lähen kas või võõrasse korterisse sisse ja küsin ükskõik keda või ütlen lihtsalt: spik on väljas, ootab mind, sellepärast tehke minuga mis tahes, aga laske mul siin natukene aega istuda, seni kui see uulitsalt ära aurab.“

„Aga see võib ju spiki enda korter ollagi, kust teie seda teate,“ ajas Indrek jonnakalt oma sihis endiselt.

„Issand halasta, kui hirmsaid asju teie räägite!“ hüüdis Kristi. „Tähendab, teie arvate, et mina lähen sisse, mulle antakse tool, minuga aetakse juttu ja seda kõik teeb spiki perekond — naine, lapsed, sugulased. Nii et spikil on naine ja lapsed ning kõik?“

„Aga miks siis mitte?“ küsis Indrek.

„Ja need teavad, et isa on… Ei, ei, see on liig hirmus! Niisuguseid asju ei pea rääkima. Lihtsalt kole! Kuidas teil üldse tulevad niisukesed mõtted?“' küsis Kristi õudusega.

60