Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/64

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Millega kõne algas, seda Indrek ja Kristi ei saanud muidugi teada, aga praegu oldi sotsiaaldemokraatide, sotsialistide-revolutsionääride ja anarhistide juures ning materdati kaht viimast. Iga paari lause tagant kordas kõneleja toonitavalt, nagu nõidudes: „meie sotsiaaldemokraadid“ ja rabas sotsialiste-revolutsionääre ning anarhiste kord Marxiga, kord Leeniniga, kord Plehanovi või Kautskyga. Ja seda kõike tegi ta täna puht ideoloogiliselt, puht loogiliselt, puht mõtte arengu ja selle sügavamate aluste seisukohalt. „Sotsialistid-revolutsionäärid — see pole üldse mõni põhimõttelik mõttevool, see pole üldse teaduslikult konstrueeritud loogiline ehitis,“ kinnitas kõneleja ja tõestas seda siinsamas mõne tsitaadiga. „Anarhism, kui talle vaadata lähedalt näkku, koorub väikekodanlise tõuguna, buržuilise sentimentalismina!“ hüüdis ta natukese aja pärast ja juhtis tähelepanu Plehanovile. Selles suunas läks edasi ka siis veel, kui ei kõneleja ise ega ükski teine enam ei kahelnud, et niihästi sotsialistid-revolutsionäärid kui ka anarhistid on praktiliselt totrus ja loogiliselt mõttetus — vanaduse nõtrusse sureva kodanlise ideoloogia vastukajad, selle kodukäijad.

Kõne oleks ehk veelgi kestnud, sest kõnelejal oli nähtavasti sõnu küllalt, kuid kuumus tegi kõigele lõpu — ka läbirääkimistele, mis pidid järgnema kõnele. Muidugi, oleks võidud ju avada aknad ja lasta sealt värskemat õhku, kuigi ka seal valitses haruldane soojus, aga see polnud soovitav, sest aknad vaatasid otseteed tänavale, olid alumisel korral ja oleksid võinud toasisemusest rohkem paljastada kui koosviibijaile meelt mööda. Nõnda pidigi kõik jääma seks. Sellest oli kõigil väga kahju, sest läbirääkimised olidki need, mis andsid õpetlikkudele kõnedele õige tuuma. Vaevalt oli küll uskuda, et keegi oleks tahtnud hakata kaitsma materdatud sotsialiste-revolutsionääre või anarhiste, sest surnuid ei pea keegi katsuma ellu äratada, aga vaidlusainet oleks leidnud ilma selletagi, vaielda oleks võidud ka surnute üle, s. t. selle üle, kas nad on õieti surnud, kui asuda puht ideoloogilisele, puht loogilisele seisukohale.

64