Ei unustatud kunagi, põhimõttelikult ei tohtinudki unustada, et kui keegi lüüakse ideoloogia- ja loogikanuiaga maha ja kui neid nuie ei kasutata täpselt õieti, s. o. kui nuiad kalduvad ideoloogiliselt ja loogiliselt juuksekarva võrragi õigelt teelt kõrvale, siis ärkab tapetu, kui mitte sel koosolekul, siis vähemalt mõnel järgneval jällegi priskelt ellu ning asi hakkab puht ideoloogiliselt ja loogiliselt uuesti otsast peale. Sellepärast siis, mida rohkem mõni asi on ideoloogiliselt ja loogiliselt surnud, seda enam peab tema üle vaidlema, et otsusele jõuda, kas ta ehk ometi mõne ideoloogilise ja loogilise nükkega ei aja end uuesti ellu, nagu korduksid Kristuse sooritatud imeteod ikka ja jälle kõigi silma all, kuigi seda ei ustud ei siis ega usta nüüd, usti ainult pimedal keskajal, jah, pimedal keskajal.
Ehk kuigi kõik koosolijad on ühisel arvamusel, et see või teine vaimuvärdjas on tõepoolest igavesest ajast igavesti surnud, siis ometi peab vaidlust algama selle üle, kas ta on õieti surnud, õigem — õieti tapetud või ehk oleks pidanud ta kuidagi teisiti „vagaks“ tehtama. See on see kõige kurnavam ja väsitavam toiming, olgu vaidlejaile enestele või kuulajaile, sest mõelge ometi: seal see vaene korjus lamab kõigi silme all, pisut on tal juba teise ilma lehkagi küljes ja otsusta nüüd tema raipe üle, on ta õieti maha notitud või mitte. Kes seletab, kes tunnistab? Ei keegi, sest iga seletaja, iga tunnistaja on erapoolik, kaitseb ainult oma tapmisviisi, oma tapmisvahendit, soovitades seda kui ainuõiget. Igaüks tahaks olla ise selle lehkava korjuse õige tapja, õige mõrtsukas, õige timukas.
Alles selliseil koosolekuil võib õieti näha, milline kustumata tapmiskirg istub inimeses, milline verejanu! Aastatuhanded on ta nõnda põlenud tapmisihas, aastatuhanded on olnud tema suurimaks naudinguks muuta korjuseks kõik, mis on elav. Aastatuhanded kõneleb inimessoo ajalugu ülistavalt ainult neist rahvastest, ainult neist inimesist, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruväärseks teinud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.
Aga kergem on olnud neil, kes on tapnud rahvaid
