Aga nüüd sündis midagi hoopis ootamatut, vähemalt perenaise silmis. Nimelt: härra Bõstrõi pani lusika, mille ta just praegu mõtles suhu pista, ühes supiga — ühes kõigega, mis seal sees oli — lauale, tõusis toolilt, võttis varnast palitu, viskas selle selga, pani kübara pähe ja läks. Uksel pöördus ta korraks ümber ja ütles perenaisele:
„Nüüd lugege oma surmakuulutusi ja oodake, kuni ma tagasi tulen. Seda ütlen teile tunnistaja juuresolekul.“ Kergitas kübarat ja oli läinud — pea rinnal, käed ripakil, põlved könksus.
„No mis te ütlete selle kohta?“ küsis perenaine Indrekult lausa pisarsilmil. „Inimene käib kaheksateistkümmend aastat järjepanu, iseoma suuga kinnitab mulle seda ja nüüd korraga nõnda, pealegi veel võõraste ees. Nagu arust ära!“
„Jah, tõepoolest,“ lausus Indrek nõus olles.
„Teie muidugi ei tea seda, aga me oleme kõik need aastad peaaegu nagu abielurahvas elanud, ainult et polnud ühist korterit ega maganud ühel asemel,“ rääkis perenaine edasi. „Seda mitte, sest me pole ju laulatud. Ja mina sihukest asja ilma selleta ei salli, pole niisukese verega. Ja nüüd tema viskab lusika ühes supiga lauale, nagu oleksime tõesti maha kuulutud ja laulatud. Tema tahab näidata, et tema on vaba. Aga armuline Jumal! Ta on ju vaba, tulgu ainult õigel ajal lõunale, ainult seda. Tulgu ja mingu, et ma teda korraks näen, siis tean, et ilmaasjad on alles korras. Kui härra Bõstrõi astub uksest sisse, mõtlen ma: tänu jumalale, katki pole veel midagi, tema elab, on terve, tahab süüa. Ja öelge nüüd isegi, mis teeb vanainimene vabadusega, kuhu ta temaga läheb? Minu tütred kinnitavad mulle iga päev, et — ah mamma, sulle pole ju vabadust vaja, oled juba vana, ainult meile, sest meie oleme noored. Aga härra Bõstrõi on ju minust veel vanem ning tema tahab korraga niisukest vabadust, et poleks enam vaja lõunatki süüa.“
Lõpuks ometi pidi perenaine minema, sest teises toas kolistati armuheitmatult taldrikutega. Aga ta pöördus veel kord teel ümber ning ütles ähvardavalt:
