Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/88

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vini.“ Aga see oli ka kogu kolme maja peale kõik, mis Lohu emand ise oma kõrvaga kuulda sai.

See tubade vaheuks ja kapid, mis mõlemal pool ust, need saidki Kristi kavaluse aluseks. Tema tegi nimelt eelkõige katset, kas ta jõuab teist kapiserva uksest eemale nihutada, nii et võimalik oleks ust lukust lahti keerata. Kui see tal õnnestus, siis koputas ta tasakesi uksele — üsna tasakesi, et seda kuuleks ainult Indrek, mitte aga teised majaelanikud, kes asuvad nende all või kõnnivad ja piiluvad koridoris. Ja kui siis Indrek nina lõpuks kapi vahele pistis, irvakil ust nägi, ning kitsast riba Kristi silmi ning helendavaid hambaid, siis taipas ta kohe, milles asi, ja nihutas ka oma kapiserva seinast eemale, nii et uks andis laiemalt lahti ja Kristi võis külgepidi tema tuppa pugeda, öeldes ise selle juures: „Näete, kui hea, et olen nii õhuke, nagu nahkhiir?“ Ka Indrekule meeldis, et Kristi tuli läbi prao nagu nahkhiir ja nõnda võisid nad üheskoos oma salajast üleskutset sepitseda, niipea kui vanemad juhtusid mõlemad välja minema. Tuli aga keegi pererahva ukse taha, siis oli Kristi tuldud teed silmapilk oma toas, nihutas kapi paigale ning võis avada ukse, ilma et oleks olnud midagi karta, sest Indrek muretses selle eest, et vaheuks oleks õigeks ajaks suletud ja ka tema kapp paigale nihutatud. Väikese viivituse vabandamiseks oskas Kristi alati kas või sada ettekäänet leida.

Jah, ja ometi polnud see midagi aidanud, nende mitmekordne töö polnud leidnud üldist heakskiitmist, vaid oli lapitud kokku teistega. Indrek ja Kristi olid sulgenud üleskutsesse niiöelda kogu oma hinge, revolutsiooni vaimustuse ning vabadustungi, aga sellest polnud küllalt. Mitmel-setmel korral oli Indrek oma töö lõpetanud, arvates, et nüüd peab ta olema valmis, aga iga kord, kui ta luges selle Kristile ette, ütles see ekstaatiliselt: „See on hirmus ilus ja vägev, et ma arvan, kui võib nii ilusalt ja vägevalt, siis võib ka veel ilusamalt ja vägevamalt. Katsuge veel!“ Ja Indrek katsus ikka veel, et öelda lõpuks nii ilusalt ja vägevalt, et enam ilusamalt ja vägevamalt ei saagi. Kui alguses seisis üleskutses: „Töölised, vabadusvõitlejad istuvad

88