loe, aga seda loeb, palveraamatut tasku ei pane, aga selle paneb,“ rääkis Kristi.
„Sulle ka meeldib see, mis? Sa nagu aina kaitsed seda paberit. Tead, tüdruk, kui sina ka hakkad nende asjadega minu selja taga mängima, siis ei küsi ma enam su inglise keelest ega kedagi, küüdin su lihtsalt Ameerikasse onu kätte, tehku tema sinuga mis tahes. Et aga mina sinu pärast hakkaksin siin politsei vahet jooksma, seda ära looda. Vanamees tehku mis tahes, see tema asi. Teise käe sai endal otsast ära, pangu ka teine jalg mehele, küllap siis ehk aitab, nii et aru pähe tuleb. Seek on siis igatahes kindel, sest ega mina teda oma nõelatorkimisega jõua hinges pidada.“
Nõnda rääkis ema tütrele hoopis tõsiselt ja isegi rahulikult, mis tõendas, et tema asja üle endamisi põhjalikult järele mõelnud. Kristi ei pidanud alguses sellele midagi vastama, aga siis kartis ta äkki, et see võiks emas veel suurema kahtluse äratada ja sellepärast ütles ta:
„Sa võtad ikka kõik asjad nii tõsiselt.“
„Aga, laps, kuis siis muidu,“ ütles ema. „Arvad, et on naljaasi, see isa vigane käsi. Õnn veel, et oskab pisut traadi ja naaskliga ümber käia, muidu oleks otse nälg — muidu peaksime kahekesi teda toitma.“
„Meie isa toitma?“ imestus Kristi, nagu kuuleks ta seda mõtet esimest korda, ilma et õieti taipaks tema sisu.
„Aga kes siis?“ küsis ema. „Kes siis vigast inimest toidab, kui mitte lähemad omaksed? Või arvad, et need, kelle assetusel ta läks soldatite püssikuulide ette? Eks oota! Seni kui jooksed nende kihutusel, oled hea, aga kui ihuliikmed ei võta enam vedu, käi kuradile, vaat’ nii on siinilmas.“
„Aga isa ise tahtis ju ka lühemat tööpäeva,“ arvas Kristi.
„Noh, eks tal siis nüüd ole see lühem tööpäev käes,“ lausus ema ja lisas mõnitavalt juurde: „Aina kõik tahavad lühemat tööpäeva, muud kui lühemat, poepoisidki tahavad, aga mine poodi, siis on teistel ninad seljas, nii et meiesugune ärgu mingu uksest sissegi. Kui
