meelega kirjutanud pliiatsiga, mitte tindiga, nii et keegi tont ei võta midagi välja. Ja peaasi, kes teab, kel on üldse aimu, et nemad seda üleskutset sepitsesid?
Aga ometi — esimest korda tundis Kristi tõsist hirmu ja see hirm polnud sugugi seda laadi kui pimedail treppidel või hoovil, kus tema juurde tuli suur koer. Need hirmud seal tegid ta nagu uuesti nooremaks, väiksemaks, see aga suuremaks, vanemaks, tähtsamaks. Uudishimulikult päris ta Indrekult, kas see ka pisutki tunneb hirmu, et teda võidaks kinni võtta, teda usutada ja talle andma hakata, nagu isa ütleb, kui ei tunnista, kui ei anna kaaslasi välja. Ja kui see vastas, et temal pole vähematki hirmu, siis oli Kristil sellest nagu kahju. Ta ütles:
„Aga minul on tõepoolest. Kui te teaksite, kui kole on nõnda hirmu tunda ja ma arvan, et kahekesi üheskoos oleks veel parem.“
„Hulgakesi on hirm suurem,“ seletas Indrek elutargalt.
„See ongi ju parem,“ ütles Kristi nagu õndsalt. „Muidu ei usu hästi oma hirmu, ei ole temas päris kindel, aga kui näed, et ka teine väriseb, siis tead, et pole enam kahtlust. Kui vend alles elas, siis oli meil kahekesi ikka nõnda.“
Aga pisut näis olevat hirmu poodnikulgi, kes oli musta verd tüse mees. Kui Indrek tema juurde sisse astus omale midagi eineks ostma, viis ta jutu kohe mässule ja lendlehtedele. Esimene, mis ta hukka mõistis, oli lendlehtede toores toon.
„Kas siis tõesti ilusamalt, niiöelda kristlikumalt ei saa?“ küsis ta Indrekult ja lisas siis juurde: „Aga noh, sellega olgu veel kuis on, sest nagu lind, nõnda laul ja nagu kuulaja nõnda kuulutus, aga miks laotavad nad valeteateid? Vaat’ sellest ei saa juba minu mõistus kuidagi aru. Mõtlen vahel, et ma olen ehk rumal. Aga seda ma ka ei ole, sest ma pean juba aastat kakskümmend viis iseseisvalt poodi — ka minu isa pidas poodi, tähendab, teine põlv, nii et aru peaks olema — pean poodi ja ükski ei või öelda, et mina oleks tagurpidi läinud. Ei või! Seda inimest ei ole! Aga siis ei ole
