X.
Aga poodnik polnud ainuke väitleja, ainuke küsija. Kõik väitlesid, kõik küsisid, igaüks oma arusaamise kohaselt. Isegi raamatud, mida Indrek päevade ja nädalate kaupa lugenud, aina väitlesid, aina küsisid ja sihtisid ning juhtisid sinnapoole, et kõik, mis olemas, peab kaduma, peab varem või hiljem kokku langema, sest ta on läinud ajast ja arust, on saanud minevikuks. Päevpäevalt lehed ei teinudki muud kui teatasid, kus kõneldud, kus miitingut või mingit ülemaalist kongressi peetud uue nõudmiseks, kus streigitud, segadust sünnitatud, lõhutud, võimudele vastu hakatud, politseinikku peksetud, sandarm tapetud või midagi muud erakordset toimetatud, mis sihitud maksva korra vastu. See sõi pikkamisi meelerahu, hävitas tasakaalu. Ei tahtnud lõpuks keegi enam midagi õieti teha, ei tahtnud kavatseda ega pikema aja peale midagi ette võtta, sest kõik olid kuidagi erevil, nagu lennus. Aina oleks kõndinud paigast paika, seisatanud siin tänavanurgal, kuulatanud teisel, kus kaks kolm inimest ninapidi koos, vaadanud ratsanikkude liikumist, mis toob majade vahele kapjade plagina kõleda kaja, astunud kuhugi sisse, et ajada mõni sõna juttu, kuulda uudiseid ning uuesti välja.
Isegi loodus oli nagu kaotanud tasakaalu. Alles paar päeva tagasi teatasid lehed maasikaõitest ja maasikaist, mis valminud sügissoojuses, kui äkki leiad hommikul värske, puhta, helevalge ja kerge, nagu udusulise lume. Teda on langenud igale poole — katusele, korstnaservadele, kolletanud puulehtedele, postide otsa,
