aedadele, põõsastele, rohule, tänavakividele, kõnniteedele, kust ta kõrvaldatakse luudadega. Oled üllatatud, isegi nagu erutatud, ajad ruttu riided selga, tõttad välja, et kõndida selle helendava ime keskel, tunda tema karget hingust, aga sa pole jõudnud õieti veel mõnutsema hakatagi, kui kõik tuhmub, vesistub, poristub ja ainult veel kusagil põhjapoolse katusekallaku kättesaamatus kõrguses näed seda, mille pärast tõttasid tänavale. Isegi seal pole tal pikka iga, sest päike tõuseb kõrgemale ja katusetorud hakkavad sorisema igavat sügiselaulu. Läind! Kõik on möödas! Võid minna uuesti tülpinult koju või tallata rahutult poriseil tänavail, nagu teed seda ehk homme ja tunahommegi.
Kui astuda „Rahva Sõbra“ toimetusse — ja sinna kui ka teiste lehtede toimetusisse astuvad nii paljud päevpäevalt — siis vastatakse seal harjunud kombel: „Eks näe, mis toovad homsed pealinnalehed. Aga liigub, liigub.“ Ja nad krabistavad oma tänaste pealinnalehtede kallal, loevad, arutavad, tõlgivad või kirjutavad muidu ja kiruvad nagu ühest suust: „Siin ta nüüd on! Hea tükk, hea mõte, aga kirjutada ei saa, tsensor ei luba, tõmbab maha. Ei maksa paberit määridagi, teda asjata raisata. Peremehe varandusest kahju.“
„Kes ütleb, et see on peremehe varandus?“ küsib Joosua, see kollakate lokkidega, kes kaldub päevpäevalt aina pahemale poole. „Kui kõik hakkavad üle võtma, siis võtame meie ka. Üldine kommuuna, sest selleks ta lõpuks läheb ometi.“
„Ei, va vennas,“ vastab talle teise laua äärest eraomanduse kaitsja Sillamäe, „neid päivi sa niipea ei näe. Enne tuleb kodanline revolutsioon, mis annab isiklise vabaduse ja kui pursuid selle kõigile kindlustanud, alles siis hakkame kommuuna poole tüürima.“
„Sa arvad, et kõik läheb nagu Prantsusmaal?“ küsis Joosua.
„Kõik läheb, nagu on läinud igal pool,“ vastas Sillamäe suure veendumusega, sest tema pidas end ajaloos väga tugevaks. „Ajalooseadused on kõikjal needsamad.“
„Seda muidugi,“ oli Joosua nõus. „Seadused on
