Vargamäe, mis?“ Aga kui poisid selle peale naerma hakkasid, ütles ta: „Mitte naerda! Mitte naerda, kui härra Maurus räägib selle pikaga jumalast, sest muidu võib jumal arvata, et meie naerame teda.“ Ja uuesti Indreku poole pöördudes küsis ta: „Ütelge mulle siis nüüd, kas teie isa Andres oma Vargamäel ka vist usub jumalat või usub ta kindlasti.“
„Usub kindlasti,“ vastas Indrek ja äkki tundis ta, et ka tema ise usub alles kindlasti.
„Ja teie ema seal Vargamäel, kuis usub tema?“
„Ka kindlasti,“ ütles Indrek.
„Ja teie õed-vennad — on teil ju õdesid-vendi — kuidas nemad usuvad?“
„Niisamuti.“
„Aga teie sugulased, naabrid ja tuttavad, usuvad nemad ehk vist?“
„Ei, ka nemad usuvad kindlasti.“
„Tähendab: ainult teie siis usute vist, teised kõik usuvad kindlasti,“ järeldas direktor võidurõõmsalt. „Aga kas teie Vargamäel uskusite kindlasti või ei uskunud?“
„Uskusin.“
„Kas kuulete!“ hüüdis direktor. „Vargamäel ta uskus, aga niipea kui tuli vana härra Mauruse ausasse majja, nüüd enam ei usu! Linnas ei usu, sest isa andis talle natuke raha ja saatis ta härra Mauruse juure ladina keelt õppima!“ Ja ta astus Indrekule otseteed nina alla, vahtis talle oma segaste silmadega üle prillide ainiti otsa, raputas oma halli pead ja ütles: „Kas teil ei ole häbi oma ausate vanemate, oma vendade-õdede ja terve oma sugukonna ees mitte uskuda, kui nemad kõik usuvad?“
Ja Indrek tundis, et temal hakkas tõepoolest nagu häbi.
„Ja ütelge nüüd ise, kas sel noorel inimesel on täis aru peas, kes võtab teid meelitada teie vanemate ja õdede-vendade usust ning jumalast ja teeb teid seega vaesekslapseks! On või ei ole?“
„Ega ei ole,“ vastas Indrek, et ometi kord pääseda.
„Viimaks ometi!“ hüüdis direktor kergendatult.
