du ja Ollino puudus väga sagedasti. Kord, kui Slopašev sellest mürast tüdines, tuli ta poisse vaigistama. Aga enne ukseavamist põgenesid kõik, laua äärde jäid ainult Indrek ja Elbe.
„Kes siin karjus? Mis kisa see oli?“ päris Slopašev.
„Kus? Millal?“ küsis Elbe üllatatult vastu.
„Aga siinsamas, minu toa ukse taga,“ seletas Slopašev.
„Meie olime kogu aeg siin ja lugesime, aga pole midagi kuulnud,“ ütles Elbe. „Teil kumisevad ehk kõrvad, härra õpetaja.“
„Ivan Vassiljevitš, Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev oma kaaslast ja, kui see uksele ilmus, ütles ta temale: „Kuulake, mis nad räägivad. Nemad ütlevad, et siin pole keegi karjunud. Aga te ju kuulsite ometi selgesti, mis?“
„Üsna selgesti, päris selgesti, Issand halasta!“ kädistas Voitinski. „Luiskate, mu härrad, luiskate, jumala eest!“ lisas ta viisakalt juurde, sest alkohol tegi ta ikka viisakaks.
„Luiskate, jumala eest, mu härrad!“ kinnitas ka Slopašev.
„Jumala eest, ei luiska,“ ajas Elbe vastu. „Kui tahate, löön risti ette, et ei luiska. Olen küll luterlane, aga löön siiski risti ette, kui härrad muidu ei usu.“
Ja ta hakkaski omale risti ette laduma.
„Ükskõik, usume, usume!“ karjusid Voitinski ja Slopašev korraga, „ainult jätke see püha ristike vastu ööd rahule.“
Õpetajad läksid oma tuppa ja poisid tõttasid ukse taha kuulama.
„Kas teil on seda juhtunud, et kuulete, kui midagi kuulda ei ole?“ küsis Slopašev Voitinskilt.
„Ei, veel mitte,“ vastas see.
„Aga minul on, jumala eest on. Ja täna jälle,“ seletas Slopašev.
„Ärge uskuge, luiskavad, Aleksander Matvejevitš,“ lohutas Voitinski.
„Arvate teie tõesti?“ kahtles Slopašev.
