radit enam vaja. Inimene käiks jumalaga kaelastikku, inimene ja tema naine, ja viigipuud võiksid lehtedeta kasvada. Sest milleks veel viigipuul lehed, kui inimene on igavene ja käib jumalaga kaelastikku!“
„Inimene küll, aga mitte tema naine,“ vaidles Voitinski vastu.
„Miks mitte?“ ütles Slopašev, „kui inimene ja tema naine on igavesed. Mõtelge õieti järele: i — ga — ve — sed!“
„Ei aita, ei aita,“ rääkis Voitinski, „olgu ta nii igavene kui tahes. Kus on naine, seal on ka kurat, naine ise ongi see kurat.“
„Kui naine on kurat, siis ilma kuradita ei saa,“ ütles Slopašev. „Aga kui on kurat, milleks siis inimesel see igavene elu? Et võiks teda igavesti piinata? Ei, ei, kui on kurat, siis pole igavest elu, igavest inimest. Sest ega jumal pole hulluks läinud, et ta sigitab, sünnitab ja kasvatab igavest inimest selleks, et teda igavesti piinata. Kasvatab selleks, et anda ta igavese kuradi kätte? Inimenegi ei tee midagi selletaolist. Tema ju ka kasvatab loomi ja annab lihunikule edasi, aga kas lihunik piinab neid igavesti? Peaasi: kas ta saab neid igavesti piinata? Hea küll, et lihunikul on poisid nagu kuradilgi, aga kas lihunikupoiss saab igavesti härja saba murda või teda igavesti vemmeldada? Muidugi ei saa, sest varsti tuleb surm ja siis on piinal lõpp. Igavesel inimesel aga murrab lihunikupoiss, s. t. kuradi sell igavesti sabaroogu. Mis te arvate, on see üldse võimalik? Mina arvan — ei! Inimene kas on igavene ja siis pole kuradit ega piina või inimene on ajalik ja siis sureb ta ning teda pole võimalik igavesti piinata. Nii või teisiti, aga kurat jääb pika ninaga. Ainult jumalal on parem, kui inimene on ajalik, sest siis pole vaja inimest uskuda, inimene usub teda, usub paratamatult, nagu kutsikas usub oma peremeest.“
„Nagu kutsikas oma peremeest,“ oli ka Voitinski pühalikult nõus.
„Aga ühte ütlen ma teile sõbramehe poolest, Ivan Vassiljevitš: jumal on meiega hirmsasti hädas“ ohkas Slopašev murelikult. „Teeb ta meid igaveseks, siis ta- 145
