töö. Muidugi, seda oleks võinud ilma tolmuta ja mürata. Jürka kaebas, et olnud hirmus palju tolmu ja sulgi, sest see vana vaene luik ei tahtnud ju nähtavasti Goethest ja Schillerist maha jääda. Poisid ehmunud ka väga, mõelnud, et lagi sisse langenud. Kui teinekord veel midagi niisugust märkate, mis teie silma riivab, palun, öelge minule või härra Ollinole, meie korraldame kõik ilma mürata, tolmuta ja sulgedeta.“
„Pole minu süü, et sakslased nõnda tolmavad ja mürisevad, kui neid puudutada,“ ütles Slopašev ja raske oli mõista, mõtles ta seda tõsiselt või tegi ta nalja.
„Teie ei oska sakslastega õieti ümber käia, sellepärast tolmavad ja mürisevad nad,“ vastas härra Maurus. „Nii et kui nendega veel midagi peaks juhtuma, siis öelge aga minule, mina toimetan kõik mürata ja tolmuta. Aga mis te arvate, härra Slopašev, mis me paneme nende mürisevate sakslaste asemele? Oleks nii kena, kui nende asemel midagi oleks.“
„Teate, härra Maurus,“ ütles Slopašev, „mina koristasin sakslased; lubage, et ka mina asemikud neile muretsen.“
„Olen väga tänulik teile,“ vastas direktor kummardudes, „ainult paluksin mulle õigel ajal teatada, mida olete otsustanud ja kuipalju see maksab.“
„Väga hea,“ oli Slopašev nõus. „Teatan tingimata ja kuulan ka teie arvmuse ära, sest see on ikkagi teie kapp.“
„Aga ärge unustage, härra Slopašev, et kuigi minu asutis, siis ometi armulise vene kotka varju all,“ rääkis direktor.
„Väga õige!“ kinnitas Slopašev. „See on teist väga ilus, härra Maurus.“
„Mina ja eesti rahvas teame, mis me kellelegi võlgneme,“ seletas direktor. „Suure ja vägeva Venemaa auks ja väikese eesti rahva kasuks, see on minu lipukiri, minu elu eesmärk.“
„Selle tähega te võidate,“ ütles Slopašev pühalikult, nagu oleksid direktori sõnad teda liigutanud ja nagu oleks ta kõneldes peaaegu täiesti unustanud, mis
153
