„Teate mis, Aleksander Matvejitš,“ hakkas Voitinski äkki läkastades naerma, „teie muretsege neile Puškini asemel see Kreutzvald või Kalevipoeg, nõnda on kõige parem.“
„Ei, kallis Ivan Vassiljevitš,“ rääkis Slopašev. „Mina võin ju küll siga olla, aga mitte nii suur kui teie arvate. Isamaa äraandjat minust ei saa, tsaari tapjat ka mitte. Olen küll vabamõtleja, hirmus vabamõtleja, aga ma ei salga rahvust ega usku. Aga see, mis teie soovitate, oleks juba kurat teab mis. Las teised salgavad vene vaimu, las nemad annavad isamaa ära ja tapavad tsaari, mul ükskõik, mina ei tee seda mitte. Milleks siis just mina? Olen mina siis see suurim siga suurel Venemaal? Goethe ja Schiller on sigadusega läinud ja aitab minule sellestki. Nemad ise tehku oma Kreutzvaldiga mis tahes. Kel janu, sel jalad.“
„Muidugi, teil on täiesti õigus, Aleksander Matvejitš,“ oli ka Voitinski nõus, „aga ma mõtlesin muidu naljaks, et kas tunnevad, et pole Puškin.“
„Tunnevad!“ hüüdis Slopašev. „Oma tunnevad!“ kinnitas ta. „Põlvepikkune, aga juba tunneb. See pole see, mis meil. Meie sureme ära, aga ikkagi ei tunne oma, nemad tunnevad juba sündides, nagu oleks neil koera nina ja kassi silm.“
„See on ikka seal, kus puudub kultuur,“ seletas Voitinski. „Loomalik instinkt! Barbaritel on loomainstinkt tugev.“
„Väga tugev!“ kinnitas Slopašev. „Vahi kultuurilise inimese silmaga, prill ees, ja ei näe õieti, kas koer või hunt, aga koer tunneb koera kohe. Olime kord hundijahil, mitte siin, sest siin pole midagi…“
„Jumala eest, mitte midagi,“ kiitis Voitinski kaasa ja matsutas suud, nagu katsudes, kas tõesti ei ole midagi.
„No siis — ajasime, ajasime, ajasime — seal ta ongi, tuleb otse minu pihta. Esiti lõi silmis nagu virvendama, sest ikkagi hunt, mõistate, aga siis surusin püssi palge ja, niipea kui võserikus välgatas — põmm! Pihta! Maas! Jooksen juurde ja kas võite arvata, mis oli?“
