„Kuis nii inimesepõlgaja!“ hüüdis Slopašev imestanult. „Mina armastan inimest. Te kuulake enne ja otsustage siis. Hea küll, koertel ei ole ülikooli, esiotsa ei ole, ütlen ma; mis pärast meid tuleb, seda me ei tea, sest meie pole kaardimoorid Issanda palge ees. Jääme tõsiasjade juurde: koertel ei ole! Hobustel, öeldakse, olla juba kuski Saksamaal midagi selletaolist, sest sakslasel on ikka midagi selletaolist nagu hobuse ülikool: ei millestki midagi, mina ja mittemina, kategooriline imperatiiv jne. jne. Nii siis: koertel veel ei ole, pange tähele — veel! Aga ma küsin teilt kui haritud inimeselt ja kasulikult ühiskonnaliikmelt: Kas üks koer on rohkem haritud kui teine? On või ei ole, mis te arvate?“
„On, jumala eest on,“ arvas Voitinski, mis ajas talle köha peale.
„Õige!“ hüüdis Slopašev. „Üks on rohkem haritud kui teine. Üsna loomulik, et üks on ikka rohkem kui teine. Võtke või meid kahekesi: teie olete rohkem kui mina, sest teie olete poolakas, mina venelane. Poolakas on rohkem kui venelane. See on siis selge: olgu ülikooliga või ilma, ikka on üks koer rohkem kui teine. Aga kas see haritud koer salgab sellepärast teise koera ära, et ta on rohkem haritud? Ei, parem nõnda: kas haritud lambakoer hakkab sellepärast linnukoeraks, hagijaks või hurdaks, et ta on haritud? Pidage! Pidage! Ärge vastake, sest küsimus pole veel täielik. Kunagi ei pea vastama, kui küsimus pole täielik, sest kuis sa vastad täielikult, kui küsimus pole täielik. Nii et kuulake õieti: kas haritud koer hakkab haukumise asemel määgima või kuke viisil laulma? Või olete kuulnud koera, kes ammub või hirnub?“
„Ei ole,“ vastas Voitinski naerdes. „Jumala eest, ei ole!“ piiksus ta.
„No näete!“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt. „Kas mul pole õigus? Aga mis teeb inimene, kui ta on haritud? Ma küsin teilt: mis teeb haritud inimene? Haritud inimene hakkab ammuma, hakkab kuke viisil laulma, seda hakkab ta. Meie kõik hakkasime ammuma, kui saime haritud. Sprechen sie deutsch? Parlez vous
