tate, koolidirektorgi ei usu venelast! Ja ometi võib iga vene inspektor ja direktor ta poekese kinni naelutada. Minagi võin, kui tahan, Goethe ja Schilleriga võin, mis prügikastis. Tahate kätt lüüa, et võin? Kahe kuuga — mis peale lepime?“
„Ei või,“ vaidles Voitinski vastu. „Goethe ja Schilleriga ei või.“
„Võin!“ kinnitas Slopašev.
„Ei või. Ja teate miks?“
„Noh?“
„Teil on selleks liiga hea süda, kallis sõber. Mina tunnen teid,“ rääkis Voitinski. „Kui pakuksin teile täna-homme kas või miljoni ja ütleksin: siin on raha, pange see kool kinni, mõistate, — ja kui ütleksin siis poistele: minge paluge härra Slopaševi, sest tema on hea inimene, aga tema tahab miljoni eest teie kooli kinni panna, — ning kui siis tuleksid kõik need poisid — mis ma ütlen: poisid! — kõik need poisid ja vanad, kel pole enam kuhugi mujale minna, tuleksid teised karjas siia ukse taha, kui meie nõnda istume, klaasid ja suupisted ees, tuleksid ja ütleksid: Härra Slopašev, meie kuulsime, et teie tahate meie kooli kinni panna, sest et Goethe ja Schiller kukkusid kapi otsast maha ja läksid puruks, aga kuidas te siis seda teete, teie olete ju venelane ja olete hea inimene? Kas võib hea inimene niisugune siga olla, et ta paneb kooli kinni? Ütelge nüüd ise, kas teil ei hakka neist hale meel, neist suurtest ja väikestest, kes seisavad karjas teie ukse lävel? Pange käsi südamele ja ütelge otsekoheselt ja avalikult, Aleksander Matvejitš.“
Aga Slopašev ei vastanud otsekoheselt. Ta vaatas nagu häbenedes kõrvale ja ütles:
„Seep see ongi, et olen hea inimene, aga muidu…“
„Näete, hea inimene jääb miljonist ilma,“ ütles Voitinski võidurõõmsalt.
„Arvasite tõesti, et ma miljoni eest…?“ küsis Slopašev.
„Jumala eest, arvasin,“ vastas Voitinski.
