„Sina ära sega end minu asjadesse!“ karjus proua Malmberg õetütrele.
„Ei, armas tädi,“ vastas Ramilda. „Aga miks ta hakkas lõhkuma?“
„Ei saanud süüa,“ vastas proua Malmberg.
„Miks siis? Kas ei olnud või?“
„Jäi hiljaks. Tema jääb alati hiljaks, aga minu majas peab kord valitsema,“ seletas pr. Malmberg.
„Tähendab, nälja pärast,“ lausus Ramilda. „Tühja kõhu pärast hakkas vaenekene lõhkuma.“ Ja vürstile lähenedes ütles ta sellele:
„Teate, kui nälja pärast, siis ei maksa, ega tädi ikkagi süüa ei anna. Uskuge, mina tunnen teda. Kui ütleb ei, siis jääbki ei.“
Ramilda rääkis seda nii lihtsalt ja südamlikult, nagu kõneleks ta mõne lapsega. Vürst ei osanud muud teha kui kummardus, palus vabandust ja läks.
„See inimene on püsti hull,“ ütles pr. Malmberg nüüd. „Näete, mis ta tegi!“
„Aga kui ta kõht oli kangesti tühi,“ püüdis Ramilda vürsti kaitsta. „Mina läheksin ka hulluks, kui ma näeksin, et süüa on ja et mulle ei anta. Iseasi, kui just ei ole, siis ehk ei lähe nii ruttu hulluks.“
„See oli juba enne hull, kui ta siia tuli,” vastas pr. Malmberg. „Aga küll mina ta terveks teen.“
„Teda ehk näljutati ka kodus, sellepärast,“ arvas Ramilda. „Näljaga lööb ikka inimestel nende hullus välja, muidu on ta neil sees, sest kust ta muidu näljaga või mõne muu suure hädaga tuleb, kui ta juba enne neil sees ei ole.“
„Jäta oma rumalused,“ ütles pr. Malmberg õetütrele.
„See ei ole rumalus, armas tädi,“ vaidles Ramilda vastu. „Kõik inimesed ei lähe ainult sellepärast hulluks, et neil pole nii suurt häda. Aga niipea kui tuleks see suur häda, siis oleksid kõik hullud. Nagu seegi: nägid, mis silmad tal olid. Tead, armas tädi, kui meil tuleks suur häda, siis oleks meil ka niisugused silmad.“
