Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/193

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Temal on alati niisugused silmad, anna süüa või ära anna.“

„Siis juba parem anna talle, armas tädi,“ palus Ramilda. „Sest milleks teda näljutada, kui tal on ikka niisugused silmad.“

„Jäta mind rahule!“ hüüdis pr. Malmberg. „Ma tean isegi, mis ma teen. Mine ära, mine kohe!“

„Ma lähen… lähen juba,“ vastas Ramilda, jäi aga siiski ukse alla seisatama ja ütles: „Aga tore oli: kahe käega taldrikud kõrgele üle pea ning siis äkki — trrrahhh! Ja tassid! Vaesed vanad tassid! Neil polnud enam kõrvugi küljes. Või olid veel mõnel?“ küsis Ramilda Indrekult.

„Mõnel oli veel,“ vastas see.

„Vaesed kõrvad! Kui mõelda, et…“

„Kuule, mine juba kord,“ sundis pr. Malmberg oma õetütart. Aga kui see ukse avas, tulid talle vastu härra Maurus ise ja Ollino.

„Miks oled sa siin?“ küsis direktor tütrelt. „See paik siin pole sinule.“

„Ma käisin ainult vaatamas,“ vastas Ramilda. „Kogu põrand on täis!“

„Aga nüüd mine,“ käsutas direktor ja astus ühes Ollinoga söögituppa. Kui ta oli hävingu üle vaadanud, naeratas ta rahul olles ja ütles Ollinole ning pr. Malmbergile:

„Kahju, et kõiki puruks ei peksnud, oleks kõik uued saanud.“

„Ta ehk olekski kõik purustanud, aga Ramilda tuli vahele,“ seletas pr. Malmberg.

„Ikka tuleb tema, kus teda tarvis ei ole,“ lausus direktor niisuguse häälega, nagu oleks tema sõnadel mõni laiem tähendus. Ja Indreku poole pöördudes ütles ta: „Kutsuge Jürka, et ta põranda puhtaks teeks.“

„Aga mul on õhtuks riistu tarvis,“ hädaldas pr. Malmberg.

„Ja muidugi, riistu on tarvis,“ oli direktor nõus. „Kirjuta üles, mis vaja, ma lähen vürstiga ja ostan

193