ta sellele saksa keeli: „See pikk on nii lühikese aruga, et tema ei teadnud… Tema mõtles, et kui klass on vastu, siis peab tema klassi sõna kuulama, sest klassis on mitu, teie aga olete üksi. No mis ma teen temaga, kui ta on nii pikk ja lühikese aruga. Vaene on ta ka, raha tal ei ole. Teinekord saatke mõni lühem, see tuleb kohe, lühem tuleb, sest temal on ehk pikem aru. Ja siis see teine asi, kuis see oli? Palun vene keeles, et kõik mõistaksid.“
„Vaadake, härra direktor,“ hakkas õpetaja, „mina olen neile katsunud selgeks teha, mis on koopula, sest koopula on mitte ainult saksa, vaid ka igas teises keeles väga tähtis asi, väga; näiteks: Der Mann ist klein, das Kind ist gross…“
„Kuis nii?“ imestas direktor. „Kuis see oli: Der Mann ist klein, das Kind ist gross?“
„Ma ütlen seda ainult näiteks, sellepärast ei tarvitse see sisuliselt tõsi olla, härra direktor,“ seletas õpetaja vabandavalt.
„Ikka peab tõsi olema, olgugi näiteks,“ ütles direktor. „Härra Mauruse koolis räägivad ka kooliõpetajad tõtt, mitte ainult härra Maurus ise ja tema õpilased.“
„Hea küll siis, härra direktor,“ oli õpetaja nõus. „Ütleme siis nõnda: Der Mann ist gross, das Kind ist klein. Mõlemas lauses kordub sõna „ist“, mis seob teisi sõnu; sellepärast nimetataksegi teda koopulaks. Härra direktor ehk ütlevad, on minu seletus õige.“
„Väga õige,“ kinnitas härra Maurus.
„Ja selge?“ küsis õpetaja.
„Üsna selge,“ kiitis härra Maurus.
„Väga rõõmustav, härra direktor, et olete minuga ühel arvamusel,“ ütles õpetaja nüüd, „aga nemad siin mõtlevad nähtavasti, nagu õpetaksin mina neile midagi võimatut, midagi lausa rumalust. Nemad panevad kõik naeruks ja vastavad mulle kõigile küsimustele ainult koopula, nagu poleks ma neile midagi muud õpetanudki või nagu oleks see kogu saksa keele grammatika. Muidugi, ma ei vaidle vastu, et kui asja filosoofiliselt võtta, siis võib ainsast mõistest kogu süsteemi tule-
