tada, nagu terve ilmavaate arendada, samuti ka koopulast kogu grammatika dedutseerida, nagu mina seda oma tehtavas teoses vastuvaidlematult tõestan; kuid mina ei usu, et meie võiksime või saaksime seda tähtsat küsimust siinkohal nii põhjalikult käsitleda või et õpilastel jätkuks arusaamist koopula filosoofilisest tähendusest inimeskõnes üldse, vaid mina arvan, et nemad tahavad mind oma korduva vastusega naerda ja pilgata, seda arvan mina, härra direktor.“
„Mina ka,“ oli härra Maurus nõus, nagu valmistaks see talle pisut rõõmu. „Aga kes andsid teile selle vastuse? missugused?“
„Kõik.“
„Näiteks, kes? Nimetage mulle ühe lurjuse nimi, kõiki ei saa ju korraga küsida.“
„Silmapilk, härra direktor, ma vaatan raamatust järele, seal on mul märgitud. Raamatus on mul kõik märgitud. Näiteks Lible.“ Õpetaja rõhutas hääldades viimast silpi, nii et Liblest sai Liblee.
„Ah sina, väike Lible, oledki see peavõrukael siin klassis!“ hüüdis direktor. „Sellepärast oledki sa sinna tagumisse pinki pugenud. Aga nüüd tule siia, tule esimesse lauda, seisa siin selle pika kõrval, kui õpetaja sinult küsib.“
Lible asus direktori käsul Indreku kõrvale, kes istus esimeses laudade reas.
„Küsige nüüd sellelt väikeselt,“ käsutas direktor õpetajat.
Aga selle mõtted viibisid nähtavasti kuski mujal ja sellepärast ei pannud ta tähelegi, et esitas poisile küsimuse, millele see pidi tahes või tahtmata koopula vastama, kui ta ei tahtnud anda vale vastust. Ja vaevalt oli Lible huulilt see sõna langenud, kui juba direktor teda kahe käega kõrvade äärest sagis, kuna ta ise läbi hammaste karjus:
„Du kleiner Schinder!“
„Härra direktor, härra direktor!“ hädaldas õpetaja, „nüüd vastas ta õieti, mina ise küsisin võõriti.“
Alles nüüd taipas härra Maurus, mis ta teinud, ja
203
