vamuse juurde ja lahkus. Ainult möödudes Indrekust, kes istus suures toas laua ääres, vehkis ta parema käe haarakil sõrmedega üle prillide vahtivate silmade ees, andes nõnda selgesti ja lühidalt mõista, mis ta peab venelasest ja tema arvamusest. Direktori äkilise lahkumise tõttu sattus Slopašev paratamata seisukorda: hea jutu ots oli lahti tehtud, aga jätkata polnud võimalik, sest puudus kaasrääkija, õigemini kuulaja, oli ju Voitinski parajasti kuski ametis. Sellepärast ei jäänud tal paremat nõu üle, kui talitada härra Mauruse eeskujul — pöörduda ka Indreku poole, sest see ei saa kuhugi põgeneda.
„Imelik inimene on see härra Maurus,“ ütles Slopašev, „tuleb ise ja hakkab minuga Puškinist rääkima, aga niipea kui saad õige jutuotsa parajasti kätte, jookseb ära. Nagu võiks keegi Puškini-küsimuse paari sõna ja minutiga lahendada. Iseasi, kui ta alles elaks, siis oleks iseasi, aga ta on ju surnud ja surnust teame kõik, sest surnu ei lähe eest ära, kui teda tundma õpid. Elav, see ei lase end õieti tundma õppida, see põgeneb. Mina näiteks lähen minema, mind ei saa tundma õppida, aga Puškin ei lähe, enam ei lähe. See ongi, millest härra Maurus aru ei saa ja sellepärast ei mõista ta mind ega Puškinit, mitte kumbagi. Ka teie kui noor inimene ei mõista õieti mind ega Puškinit, sest teie ei oska õiget vahet teha elava ja surnu vahel. Aga kord tuleb aeg ja siis ütlete teie: Aleksander Matvejevitš Slopašev polnud ainult venekeeleõpetaja, vaid ka suur eluteejuhataja. Sest pole midagi, et ta mõnikord jõi, peaasi, tal oli selge aru. Et õpetaja joob, see pole suur häda; õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. Õpetada võib ka siis, kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama, muidu pole võimalik…“
Nii kõrgelt käisid Puškini sünnipäeva eellained Slopaševi erutatud vaimus.
Tema erutus näis infitseerivat ka õpilasi mitte ühes vaid mitmes klassis. Käis agar ettevalmistus mingisuguse saladuskatte all. Eriti palju oli tegemist
