kuhu paistab loojeneva päikese verine kuma; istub ja vaatab, kuidas õde kohmitseb oma kasti kallal, mis oli kord Mareti kastiks. Indrek istub ja ootab, ootab ja vaatab, nagu tegi ta seda siiski, kui oli alles väikene ja õed suured, täiskasvanud.
„Oled minu peale pahane või, Liine?“ küsib ta viimaks, kui õde temast välja ei tee.
„Miks siis pahane?“ vastab tüdruk mossitavalt.
„Noh, eks ikka selle särgiriide pärast,“ arvab Indrek.
„Ega see minu riie ole,“ vastab Liine. „Ema oma, tehku mis tahes.“
„Aga kui ta selle sulle lubas.“
„Lubas,“ kordab Liine osatavalt. „Paljugi mis lubas. Kui sinust üle jääb, eks siis saa; teised saavad ikka selle, mis sinust üle jääb.“
Need sõnad hakkasid Indreku südamest valusasti kinni ja ta vastas õele:
„Ma lähen ütlen emale, et ta mulle sest riidest särki ei teeks; siis pole sul tarvis tuleval talvel leerist ära jääda.“
Ütles ja tõusis aidatrepilt, nagu poleks tal õega enam midagi rääkimist.
„Lähed sa siis juba ära?“ küsis see. „Ma mõtlesin, et istud veel.“
Indrek tundis, kui tänulik oli õde temale öeldud sõnade pärast. Muidugi nüüd oleks võinud ta siin kaua istuda, kas või eha kustumiseni ja õega juttu ajada, aga nüüd Indrek enam ei tahtnud, sest loojeneva päikese verevas kumas oli äkki tal meelde turgatanud Kadri jutustus koerast, kes talvel pugenud haopinu ja lumehange vahele surema. Jah, see koer võttis jutuhimu. Nõnda polnud Vargamäel ükski koer surnud, ka mujal mitte, et Indrek oleks kuulnud. Ja ühes selle koeraga oli Vargamäel ka midagi muud surnud, seda tundis Indrek.
Liine astus aidatrepile ja vaatas vennale järele, kes ei teinud õest väljagi. Siis läks ta aita tagasi ja istus lahtise kasti servale, kuhu jäi tükiks ajaks. Aga kasti-
297
