Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/319

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hall — habe, vuntsid, silmad, juuksed. Isegi uus testament. mida ta hoidis kaenla all, paistis hallina, kui ta kõndis laudade ees edasi-tagasi, pilk põrandal, ja pomises endamisi: „Kelk, kelkama, kelgutama, kelk, kelkama, kelgutama.“ Viimaks jäi ta seisma, tõstis silmad õpilastele, naeratas muhedalt nagu vanadele tuttavatele ja ütles:

„Tere, lapsed. Kus me mineval korral peatusime? Kus me jäime seisma? Minu vana pea ei hoia enam midagi kinni. Kes on priimus? Kus me lõpetasime?“

„Härra, teie olete täna meil esimest korda,“ ütles priimus.

„Mis? Esimest korda?“ imestas vanamees ja naeratas kavalalt habemesse. „Ah jaa, õige, esimest korda… Nii siis — katekismus läbi, piiblilood läbi. Ma tunnen härra Vihaleppa, tema on vali ja põhjalik ning truu Issanda sulane. Sõna sõnalt, mis? Aga muidu ei saa, muidu mitte, armsad lapsed, ikka sõna sõnalt, seda pidage meeles. Sest kuis siis muidu, kui jumalasõna! Ja nüüd teeme algust Pauluse reisidega. Reis — reisid, reis — reied. Kumb see on siin, kas saksa või eesti reis? Te arvate saksa. Aga võiks ka olla eesti. Sest reisima tähendaks siis reisi liigutama, mis tähendab käima, kõndima, jalutama. Eks ole? Jalg — jalutama, reis — reisima. Aga ehk oleks siis parem: reis — reietama. Pauluse reietused. Siiski, jätame seda, see viiks meid liiga kaugele. Aga teie kõik tunnete sõna „kelk“. Mis on kelk? On ta regi? Ei ole. On ta saan? Ei ole. On ta kresku? Ka ei ole. Kas teate, mis on kresku? Priimus!“

Aga priimus ei teadnud.

„Kes teab, mis on kresku?“

Vargamäe Indrek teadis ja nõnda pidi ta asja selgeks tegema priimusele ja ka teistele.

„Väga hea,“ kiitis õpetaja, „nüüd teate te, mis on kresku. Ja näete, selleks polnud teil põrmugi minu abi vaja. See on esimene, mida oleme õppinud püha Pauluse reisidest või reietustest. Aga mis on teie nimi?“ küsis õpetaja Indrekult. Ja kui see oli vastanud,

319