XXII.
Hoopis teist laadi mees oli matemaatika-õpetaja Kurlov. Tema ei kaldunud kunagi asjast kõrvale, ei lausunud kunagi asjata sõna. Nagu aurugrammofon võristas ta musta tahvli ees seistes kriiskaval häälel arvusid ja valemeid, kirjutades ja kustutades. Nõnda vältas see tunnist tundi peaaegu kogu poolaasta, ilma et ta kunagi oleks küsinud, kas temast midagi aru ka saadakse või mitte. Alguses imestasid õpilased, kui soravalt võib algebrast ja geomeetriast rääkida, aga siis tülpisid nad kuulamast ja hakkasid elama oma elu. Nõnda poolaasta lõpuni. Siis hakkas õpetaja äkki küsima ja nüüd lendasid kahed, ühed, nullid, eriti just need viimased kaks, sest midagi ei armastanud härra Kurlov nii väga kui just ühte ja nulli. Tema ülesandedki, mis ta luges väikeselt lehekeselt ette, leidsid oma lahenduse ikka kas ühes või nullis. Ja õndsa naeratusega ütles ta õpilastele:
„Teie teete omale asjata raskusi, aga nüüd näete isegi, kui lihtne see on: aina null või üks. Ja aitab sellest, sest nende kahe vahel seisab lõpmatus. Mõistate?“
Aga õpilased ei mõistnud nulli ja ühe vahelisest lõpmatusest midagi, ei tahtnudki mõista, sest neil polnud lõpmatut põrmugi vaja. Sellepärast pidasid nad isekeskis aru ja pöördusid Ollino poole palvega, et see räägiks härra Maurusega uue matemaatika-õpetaja saamiseks. Aga kui härra Maurus sellest kuulis, ilmus ta klassi ja ütles:
„Miks tahate teie uut õpetajat? Kas siis ka kõige targem inemine teile ei kõlba? Mina maksan
