list ja käin läbi ainult omasugustega. Kui teie asemel istuksid siin naised või ninasarvikud, isegi siis talitaksin ma, nagu nad oleksid mu seltsimehed. Aga teie olete ometi pisutki paremad kui naised, sest neil pole muud kui tönn lahti. Ei saa õieti suudki veel paotada, juba uluvad. Ja teie, puupead, samuti. Ütlen teile selges vene keeles: kell viis, uks on lahti, oodake; aga juba neil hirm nahas — nüüd teeb paljaks, nüüd röövib puhtaks, nüüd oleme kõrilõikaja küüsis! Aga kus on siin rahast juttu, teie vaimunõtruse patsillused? On siin korjuse soojalehkugi röövimisest, teie ajuhärmatise prillimaod? Mõistate, oinapead? Sellepärast — tulevikus mind mitte enam haavata, sest mina olen kõrge inimsoo esindaja sfäärilises muusikas. Kell viis ja otseteed uksest sisse. Koputada pole vaja. Lamp on laual, tikud võtke ise kaasa. Kui õli ei ole, tooge, pudel ukse taga seina ääres. Olge nagu kodu: mina olen sotsialist.“
Sellega lahkus härra Molotov oma esimesest tunnist ja peaaegu kogu klass hüüdis talle nagu ühest suust järele: „Hall orikas!“ See nimi näis eriti just sellepärast talle hakkavat, et tal olid süsimustad lokkis juuksed, samuti ka mustad kulmud ja vuntsid. Aga õhtul tahtsid kõik Halli Orika juurde minna, peale sakslase Unteri, kes oli Moskva vabrikandi poeg ja kes arvas, et eratunde võib ta rahagi eest võtta, pealegi palju vähema sõimuga kui härra Molotovi juures.
Härra Molotovi korter osutus kuski kolmandal korral katuse all, kuhu viisid pimedad ja järsud trepid, mida õpilased pidid õhtul valgustama tikutulega, kui nad ronisid üksteise kannul juhatatud ukse taha. Toas valitses vaikus, läbi lukuaugu polnud valgust märgata. Peeti tasakesi aru, kas uksele koputada või lihtsalt sisse minna, nagu Molotov käskinud.
„Hoidke eest!“ hüüdis viimaks Tigapuu ja trügis teiste vahelt läbi ukse poole, mille avas suure mürinaga. „Tulge sisse,“ ütles ta toas, „mina olen sotsialist, koputada pole vaja,“ sest ta oli juba tikust tuld tõmmanud ja näinud, et tuba on tühi.
