Indreku seisukord Molli kõrval oli eriti raske sellepärast, et neiu oskas ei millestki ikka midagi teha, kui tõusis tarvidus ehtida. Mõni tühine lindike, paar lokikest või lillekest, ja juba näiski Molli ehituna, nii et Indrek kippus tema kõrval punastuma, sest tema ei osanud iseenda välimusega midagi peale hakata, kuigi ta seda oleks kõigest südamest tahtnud. Aga siin asus talle Molli oma naiseliku oskuse ja kavalusega appi. Ta peatus nagu juhuslikult kuski akna taga, kus seisid lõpmatus reas maniskid, kraed, kaelasidemed, püksikandmed, kindad, taskurätid ja muu kribukrabu, juhtis ühele või teisele noormehe tähelepanu ja kinnitas lõpuks, et see pole kuigi kallis ning annab kaua kanda. Enesestki mõista, et Indrek omandas nii mõnegi neist asjust, mis polnud kallid ja pidid andma kaua kanda. Mõnikord tõusis tal isegi imeline iha, heita endast kõik, mis tuletas meelde Vargamäge ja tema ümbrust, saada sootuks uueks inimeseks ka välimuselt, nagu ta arvas end päev-päevalt saavat sisemiselt.
Side sünnipaigaga kippus tahes või tahtmata lõdvenema, ei kirjutanud tema sinna ega saanud kirju ka sealt, nagu poleks üksteisele enam midagi öelda. Sügise poole suve tuli vend Andreselt esimene kiri, milles seisis, et ka tema jätnud koju käima-sõitmise katki, kuigi ta varemalt sõita oli lubanud. Tähendab, ka tema jääb võõraks, mõtles Indrek nagu rahulolemisega, et tema pole üksi, kes kodukohast võõrdub. Andres pole sellepärast sõitnud, et kodu hakatakse teda usutama, kas ta pärast kroonut Vargamäele tagasi tuleb või mitte. Aga tema ei taha minna, sest tema tunneb nüüd ilma ja elab „Poolamaa põhjas“, kus on kõige ilusamad neiud. „Seda ütlen ma ükspäinis sinule, armas vend,“ kirjutas Andres, „sest sina oled ise ilma näind ja oled koolitud ja tead, mis on kodu ja meie Vargamägi, kus me üheskoos kasvasime ja karjas käisime ja tööd murdsime, sina vähem, mina rohkem, ning kus ikka veel elavad ja hängeldavad meie isa ja ema ja väiksed õed-vennad. Sest minul on omad plaanid ja, kui need täide lähvad, siis oh jumalaga Vargamägi; aga kui nad täide
367
