Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/379

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kui ta oli masendatud pan Voitinski inimlikust viletsusest. Ja ta tahtis olla sellele viletsale sedasama, mida oli olnud tema ema Kirbu-Kaiele. Enne kõike riietele sada kraadi, nagu oli kinnitanud asjatundlik Jürka. Pärast talutas ta vanamehe enda lavale, toetades teda käsivarrest, mis tundus palja luuna, õhuke nahk lõdvalt ümber. Kunagi varemalt Indrek polnud puutunud niisugust käsivart ja sellepärast kippusid silmad pooleldi huvi, pooleldi õudusega vaatlema teisi ihuliikmeid, mida polnud põhjust praegu puudutada. Tema ees lamas luukere, milles võis eraldada peaaegu iga üksikut osa; küljekondid, õlapennid, selgroolülid, jätkud puusades, põlvis, pahkluis, varvastes. Olid kadunud esi- ja tagupõsed, oli kadunud kõik, mis ehib ja ilustab nurgelist kondikava. Kõhtki oli kadunud, mis tõi Indrekule meelde kuulsa kirjaniku, kes näljutanud enda surnuks usuhullustuses, õndsuseharrastuses, mille tagajärjel läbi kõhu olnud tunda üksikud selgroolülid. „Küllap ka läbi pan Voitinski kõhu võiks tunda selgroo lülisid,“ mõtles Indrek ja hea meelega oleks ta proovinud, kas tema oletus õige. Aga natukese aja pärast sonis ta uuesti: „Tingimata on tunda nagu sel kuulsal kirjanikul.“ Ja imelikuna tundus siin saunalaval, et niisuguse inimese nimi on Voitinski ning et sellele nimele pannakse veel ette pan või härra. Ka Voitinski ise tundis nähtavasti midagi selletaolist, sest ta ütles:

„Härra Paas, ärge nimetage mind härra Voitinski, vaid Ivan Vassiljevitš. Kui inimesed on üheskoos saunas käinud, siis on nad omad inimesed, peaaegu sõbrad. Saun teeb kõik ühesuguseks. Saun on nagu haud.“

Nõnda see jäigi sellest silmapilgust peale. Aga kui Indrek teda pehme ja lõhnava kasevihaga sopsis — ta oli lasknud eriliselt pehme ja leherikka viha otsida — ütles Ivan Vassiljevitš:

„Eeh, kui nüüd oleks pudel õlut! Aga ei ole õlut ega raha. Härra Maurus, lontrus, ei anna. Annab

379