XXVI.
Aga see soe sõprus ei jahtunud päriselt väljaspool saunagi. See tuli ilmsiks Voitinski nimepäeval, mida ta pühitses Slopaševi uues korteris. Voitinski tahtis maksku mis maksab, et Indrek peaks tema nimepäevapühitsemisest osa võtma. Ei aidanud vastupunnimine, lõpuks pidi Indrek ometi oma vana sõbra soovile alistuma.
„Seal on ainult omad inimesed,“ seletas Voitinski: „Slopašev, Kulebjakov, Molotov, vististi ka Koovi või veel paar teist, kellega tutvute. Ja sülitage sellele, et olete õpilane, teised õpetajad. Minu sünnipäeval pole õpetajaid ega õpilasi, vaid on ainult minu ja härra Slopaševi head tuttavad ja sõbrad. Kellele teie kui minu parim sõber ei meeldi, see võib ära minna, sest mina olen nimepäevnik.“
Muidugi pääses Indrek kodunt hoopis teisel ettekäändel välja, sest kui härra Maurus oleks tõtt teadnud, siis poleks ta milgi tingimusel luba andnud minna.
Ivan Vassiljevitši nimepäev oli küll neljapäeval, aga teda pühitseti laupäeval, sest nõnda oli pühitsemist võimalik jätkata ka järgmisel päeval. Pidu ise algas pärast lõunat, nii-öelda õhtul, kui Ivan Vassiljevitš oli saunas niihästi iseend kui ka oma riideid Indreku abil leilitanud. Indrek saabus pisut hiljemini ja sellepärast leidis ta laudkonna eest, mis oli juba paraja auru all.
Tõepoolest oli härra Slopašev päris piduperemees ja pidukorraldaja, teised kõik, ka nimepäevnik ise, olid tema külalised, sest härra Voitinskil endal polnud või-
387
