nitan: õigust rikutud, sest õigus on siin peaasi, muidu ei saa. Kui tööline ei austa õigust — aga tööline austab õigust, sest inimene austab ikka seda, mis tal puudub — kui aga tööline ometi ei austa, siis võib ju vabrikant omalt poolt maakerale miini alla panna või aatomid oma peos puruks litsuda, nagu seda nii kujukalt väljendas Aleksei Aleksejevitš. See oleks lõpp. Aga inimene ei taha lõppu, ka tööline ei taha, inimene tahab olla igavene. Minu mõtet loogiliselt edasi arendades näeb igaüks, et õiglus hakkab siis maksma mitte ainult rahvaste peres ja ekspluateerijate ning ekspluateeritavate vahel — õigem, need mõisted kaovad siis ja neid sõnu ei tunne enam ükski keel maailmas — mitte et kaoks ainult rahvusvaheline ja isikusuhteline ekspluatatsioon, vaid õiglus pääseb troonile ka koolis ja kodus. Omavolile ja jõhkrale ning julmale vägivallale pannakse igal pool piir palja oletatava võimalusega, et kogu see maakera krempel võib vastu taevast lennata ka kõige abituma käe läbi, kui temale tehakse liiga. Abielus kaob pettus, tuttavate ja sõprade vahel vale, sest keegi ei karda enam tõtt rääkida, tõtt mõelda, tõepäraselt elada, sest igaüks on ülemuse kui ka seltskonna vastu küllaldaselt kaitstud. Siis on pimeda keskaja tõeline lõpp.“
„Tähendab, kui õpilane on idioot ja mina ütlen talle: „tainapea‘‘, siis võib ta mulle vastata maakera purukspõmmutamisega?“ küsis Molotov.
„Võib,“ vastas Kulebjakov.
„Suurepärane!“ kõõksus Voitinski suud matsutades. „Tainapea ja maksimum! Ai, ai, ai!“
„Aga kuis on lugu heererote, botokuudide ja samojeedidega?“ küsis Molotov, „neid õpetame ka maakerale miini alla panema?“
„See küsimus pole õieti esitatud,“ ütles Kulebjakov. „Siis ei ole maakeral enam sakslasi, inglasi, venelasi, neegreid, botokuude ega samojeede, vaid siis elab siin ainult inimene, lihtsalt inimene, mõistate? Tänapäev on inimene ori, ka kõige vabam on ori, aga siis on ta vaba, ja iseseisev. Ja nagu me praegu oma
