kultuuri jagame metslastega — mõelge ainult: piiritus ja piibel, puss ja püss, — samuti jagame teda siis inimestega. Aga me teeme rohkem: me hakkame metslastelt omandama ka nende kultuuri. Olete teie kuulnud, et Kordiljeeride ja Amazoni ümbruses leidub nõndanimetatud barbareid, kes tunnevad mürke, millest saksa professoritel pole aimugi. Neil on niisugust imelist ainet, et seda sisse andes võib täpselt määrata, kas inimene sureb tunni, nädala, kuu või aasta pärast. Pealegi sureb ta nõnda, nagu sureks ta päris loomulikku surma. Meie professorid ei leia mürgijälgi, mõistate? Ei leia! No mis te ütlete, on see kultuur või mitte, kui inimene sureb loomulikku surma meie poolt määratud tähtajal? Nagu mõni hea põrgumasin, mis plahvatab õigel ajal. Ma küsin: on see kultuur?“
Keegi ei vastanud, kas see on kultuur või mitte, sest teistel kõigil olid valjemad hääled kui Kulebjakovil ja sellepärast ei kuulanud teda keegi. Kuulas küll Indrek, aga tema oskas ainult kuulata, mitte vastata. Kuulas ehk ka Koovi, aga tema kuulas nagu nõnda, et ta ei pannud tähelegi, mida ta just kuulas. Sellepärast ei olnud ka temast vastajat. Aga Kulebjakov ei andnud alla, tema sundis end kuulama. Vastust oma küsimusele ei saanud ta siiski, selle asemel küsis temalt Molotov:
„Aga kui mõni elusttüdinu põmmutab enesetapmiseks maakera õhku, mis siis?“
„Siis ei ole enam enesetapjaid,“ vastas Kulebjakov, „sest enesetappe põhjuseks on majanduslik kitsikus, õiguse tallamine, tõe tallamine, võimatus endas peituvat tõde absoluutselt väljendada, tõtt teostada. Aga need põhjused on siis kõrvaldatud.“
„Aga mis saab siis jumalaga ja usuga?“ küsis Slopašev.
„Need kuulutatakse iseseisvaks ja täieõiguselisiks, nii-öelda autonoomseiks ja vabastatakse eestkostmisest ning hooldamisest,“ vastas Kulebjakov.
„Mis?!“ möirgas Slopašev. „Jumal vabastatakse eestkostmisest? Jumal saab iseseisvaks, autonoomseks? Mis see siis tähendab?“
395
