mene on ju igavene, ütlete. Mis võime siis meie temast teada. Kümme miljonit aastat tagasi uskus võib-olla inimene nii kindlasti, et lõi uued maailmad, ja sada miljonit aastat edasi usub ta ehk nii kindlasti, et hävitab kõik palja usuga. Mõistate — palja usuga! Ainult iseennast ei või ta hävitada, kui ta on igavene, sest muidu peaks võima ka jumal iseenda hävitada, kui ta on olemas.“
„Lubage mulle üks küsimus,“ möirgas Slopašev. „Üks väike küsimus. Teie ütlete: jumal pidi uskuma, kui ta lõi maailma. Aga kas jumal ka siis pidi uskuma, kui ta lõi inimese? Kas pidi, vastake?“ karjus ta ja vahtis Kulebjakovile üle laua otsa.
„Kuis siis muidu,“ vastas see.
„Aga inimene võib ka ilma usuta teisi inimesi luua,“ müristas Slopašev nüüd, „sellest näete: inimene on vägevam kui jumal.“
„Ükski inimene pole esimest inimest loonud,“ ütles Kulebjakov, „ja vististi ei loo ta ka viimast, sest sellegi loob jumal oma usuga.“
„Pidage, pidage!“ karjus Slopašev nüüd, nagu oleks tal äkki midagi meelde tulnud. „Teie ütlete: usuga. On siis jumala usk inimese suhtes nii kindel? Aga miks siis inimene kurja tegi, miks langes ta patu sisse, kui jumal temasse kui oma loomingusse nii kindlasti uskus? Inimene poleks võinud eksida, kui jumala usk poleks kõikuma löönud. Tähendab: mitte sellepärast ei võtnud kuri võimust, et inimene ei uskunud jumalasse, vaid et jumal ei uskunud inimesse. Jumal küll lõi inimese, aga ise temasse ei uskunud ja nõnda langes inimene. Sest kuis sa ei lange, kui keegi sind enam ei usu! Teine inimene inimest niikuinii ei usu ja kui ka jumala usk lööb kõikuma, siis on otsas. Ja teate, kes uskus inimesse? Kurat uskus, tema uskus kaljukindlalt ja nõnda tegi inimene, mis tema tahtis. Inimene teeb ikka selle tahtmist, kes temasse usub. sest tema ei või muidu elada, kui temasse peab keegi uskuma. Ja teie teate, mis jumal tegi, kui ta nägi, et kurat usub kindlamini inimesse kui tema? Ta sündis
