Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/415

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

saanud nii suurt kasti panna, et oleks maksnud teda kolme labidaga täita. Sellepärast juhtus nõnda, et kui lumeveosse ilmus Indrek, siis oli emand Vaarmannil kohe mingisugune hädatarvilik toimetus, kuhu ta pidi ruttama. Pealegi oli see küllaldaselt põhjendatud asjaoluga, et Vaarmannidel oli ainult kaks õiget lumelabidat, kolmas oli muidu-labidas ja sellega polnud kuigi mõnus lund kühveldada. Nõnda siis oli lõpuks jällegi kaks inimest lumeveos ning haige Tiina kui kolmas istus aknalaual kägaras ja vahtis neid. Siis ep see Vargamäe Indrek õieti tundiski, kui hea on lumeveo töösoojus, kui on seljas surnud peene puusepa, peaaegu saksa tisleri kuub ja peas tema mütsilott.

Alguses oli nõnda, et kui üks vedas kelku eest, siis teine lükkas takka, või kui üks lükkas juba takka, siis teine läks vedama eest, aga varsti said Indrek ja Molli aru, et see pole kuigi mugav, et see pole see õige kelguvedu lumekoormaga. Lumekelku peab vedama ikka nõnda, et kui üks tõmbab naerdes eest, kui ta sikutab peaaegu kõigest jõust, siis peab teine minema ja aitama tal sikutada, et teisel poleks tarvis kõigest jõust tõmmata. Ja kui ta lükkab takka, kui ta trügib, nii et aina ägiseb, pugiseb, kiljub ja kõkutab, siis peab teine aitama trügida ja kõkutada, sest kaks on ikkagi kaks, mitte üks. Seda teadis ümmarik Molli, sest tema oli lumeveos palju vilunum kui Indrek, ja õpetas ka sellele õiget lumevedu. Nõnda siis juhtuski, et kui nad aias kahekesi lumekoormat käristasid — see oli haruldaselt raske koorem, erakordselt raske, — komistasid nad üheskoos sügavas ning pehmes lumes ja kukkusid. Sest miks ei peaks inimene komistama, kui lumekelk on raske ja lumi jalge all sügav, pehme ja tuhkjas. Kõige halvem, kui ta on tükati kõva, tükati pehme ja tuhkjas: see võtab kõige kergemini jalad alt. Ja just niisugune oli lumi Vaarmannide aias vanade õunapuude all, kuhu nad tirisid lumekelku.

Õieti oli see nõnda, et esiti komistas ja kukkus Molli ja alles siis Indrek ning veel nõnda õnnetult, et neiule peaaegu peale. Ja kui ta katsus pehmes ja sõ-

415