bergi lahkusest, nagu valged linadki. Istumiseks pikad pingid, paiguti mõni puutool. Ainult härra Voitinski tarvis seisis tugitool ja sellegi oli soovitanud ja andnud härra Slopašev, kes tundis oma sõbra pidulikku nõrkust ning hoolitses tema eest.
Pidu pidi algama kell seitse õhtul, aga külalised viibisid oma tulekuga sedavõrt, et Vellemaa võis oma avamis- või tervituskõne pidada alles kella üheksa paiku. Tema oli küll põhimõtteliselt kõnelemise vastu, kui ei või avaldada subjektiivseid tõdesid, aga et tema arvates polnud ühtegi hinge, kes oleks võinud võrdselt täita tema aset, siis loobus ta üldsuse kasuks oma põhimõttest. Õieti aga hiilis ta temast mööda ja üllatas sellega kõiki. Sest ta pidi ju kõnelema ja kõnegi oli juba valmis kirjutatud, klassile ette loetud ja selle nõuandel temas mõningad parandused tehtud, aga viimsel ööl enne pidu tuli Vellemaal vaim peale ja ta valas oma kõne ümber venekeelsesse luulesse, millega lõikas kõigi poolt tormilist kiitust. Nõnda ei rikkunud ta oma põhimõtet — ei kõnelnud, kui polnud kõnes tõdesid. Ja ometi oli ta sõna pidanud — oli kõnelnud, kas luules või proosas, see oli tema asi. Ainult ühte kahetses ta hiljem, nimelt: miks polnud ta luulekeeles väljendanud neid tõdesid, mis ei sobinud proosale. Luulekeel on ju joobunud inimese keel, on pisut nagu arust ära läinud inimese keel: sellepärast poleks võinud selles avaldatud tõed, olgu nad objektiivsed või subjektiivsed, kedagi haavata. Aga nagu kõigil, samuti tuli ka Vellemaal kahetsus hilja, tuli alles siis, kui pidu juba möödas.
Vellemaa tervitusele vastas kõigepealt härra Maurus ise. Tema sõnades polnud muud, kui aga ainult vabandus, et tema ei või tervitusele vastata väärilisel kujul: tema ei oska luuletada ja vaevalt suudab ta seda vanul päevil veel õppidagi. Aga lõpuks avaldas ta südamlikku rõõmu oma tublide õpetajate suhtes, kes on suutnud kasvandikke õpetada riigikeeles luuletamagi. See tähendavat, et riigikeel muutub meie emakeeleks,
425
