„Igavene inimene on väsinud,“ naljatati.
„Väsida on inimlik,“ vastati.
„Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev. „Meie joome teie terviseks.“
Aga Ivan Vassiljevitš ei kuulnud nähtavasti.
„Ärgake, Ivan Vassiljevitš, meie tahame teie terviseks juua!“ möirgas Slopašev uuesti, aga kui sõber ka nüüd ei vastanud, tühjendas ta oma klaasi ning teised tegid tema eeskujul.
„Soo, nüüd on pomm niisutatud, nüüd on dünamiit kastetud, enam ta ei plahvata inimeses,“ filosofeeris Slopašev, „nüüd võib sõbrale lähemale astuda.“ Ja ta läks otse Voitinski juurde ning küsis: „Ivan Vassiljevitš, kas magate või olete juba surnud?“
Viimane sõna käis võpatusena kogu ruumist läbi.
„Igavene inimene on surnud,“ ütles Molotov, kes seisis Voitinski ees ja vahtis talle uurivalt näkku.
Nüüd pistis härra Maurus Voitinskile käed külge, nagu tahaks ta teda raputada, aga selle pea langes lõdvalt kõrvale.
„Ivan Vassiljevitš, kullake, mis teiega on?“ küsis Slopašev, kahe käega koolnu pead hoides, nagu otsiks ta tema kustunud silmist elavat pilku. Ja kui ta seda ei leidnud, ütles ta: „Siis oled sa ikka tõesti surnud? Sinu pomm on plahvatanud.“
Ja ta ajas enese sirgu, pöördus ümberseisjate poole ning deklameeris Deržavinist:
„Kus oli maiuslaud, seal seisab surnukirst…“
Ja ilma arupidamiseta võttis ta korjuse toolilt sülle ning hakkas temaga ukse poole sammuma.
„Mis teie teete?“ küsis härra Maurus. „Kuhu teie lähete, härra Slopašev?“
„Koju… minu juurde, seal on Ivan Vassiljevitšil rahulikum,“ vastas Slopašev ja astus edasi, nagu ei suudaks teda keegi takistada. Härra Maurus tahtis temale tee sulgeda, aga Ollino astus ligi ja pani käe direktori õlale ja nüüd ei tehtud Slopaševile enam
