Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/432

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XXX.

Indrekul ei läinud emand Vaarmanni sõnad meelest, see oli ütelnud oma väimehe kohta: „sada rubla kuus ja lõunast õhtule“. Aga kui ta oli küllalt nende üle järele mõelnud, lausus ta viimaks endamisi nõnda:

„Aga mis siis, kui võtan kätte ja hakkan tänasest päevast peale tuupima, tuubin läbi suve ja ei tee midagi muud, kui aga tuubin, ning sügisel teen, ütleme, koduõpetaja eksamit Kas ma siis võin sada rubla kuus teenida ja lõunast õhtule saada? Võin või ei või? Ja kui ma võin, mis juttu räägib siis emand Vaarmann ning tema tütar Molli, kes on üleni ümmarik?“

Tõepoolest, see oli õige mõte, see oli suurepärane mõte, nii imeline mõte, et Indrek hakkas juba mitmesuguste õpetajakutse programmidega tutvuma, et nendest välja valida kõige sündsam ja soodsam. Ja ta oleks tingimata mingisugusele otsusele jõudnud ning oleks asunud seda otsust teostama, kui poleks tulnud uusi asju takistuseks. Esimeseks komistuskiviks ilmus kutse Vaarmannide juurde peole — sünnipäevale või mingisugusele muule tähtpäevale, seda Indrek õieti ei teadnud. Aga milleks siis tuupima hakata, kui kutsutakse just sinna peole, kuhu oli kavatsetud sihtida tuupimise nool! Ei, parem juba siis enne peole, eks pärast seda näe, kas on tarvis ja kas maksab tuupida või mitte.

Üldse oli Vaarmannide eluviisis mingisugune muudatus sündinud, nagu oleksid nad oma puudusest hakanud võitu saama. Neil käis palju rohkem külalisi kui varemalt ja emand Vaarmannil oli ikka neile midagi pakkuda — tass kohvi või teed, tükk saia või küp-

432