Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/449

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sus selle järele, mis ta kord olnud ja kust ta tulnud. Kuid tema kavatsusest tõmbas kriipsu läbi vend Andrese kiri, mis käis nõnda:

„armas Vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, sest mina ei tee seda isa ega kellegi teise kiuste, ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks ja et mina neile näitaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. Sellepärast siis jää jumalaga, oh armas kodumaa, jumalaga, oh kallid suguvennad ja õed, sest ma tahan minna teile au tegema oma keha jõu ja ihu rammuga. Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva eest ja tema nimel. Ja mina olen nemad siin kõik selili pannud, nagu seadus nõuab ja nagu tegin seda selle kange Mätliku Eediga leeris, kus ma tahtsin talle issameie igaveseks pähe lüüa, kui ta läks lõhki nagu kupuga. Ja meie harjutame ühes selle lätlasega, kes on hästi sitke vemmal, aga mina olen temast igat kanti üle ja tema ei saa minule mitte vastu pidada, kui ma täie auru peale lasen. Ja tema võib minu kukla peal kas või ühe jalaga keksida, aga minu kael ei lähe mitte kõverasse ja nemad kõik, terve rood, pataljon, polk, käivad korda mööda minu kaela proovimas ja ei või seda mitte alla vajutada ja mina ütlen sulle, armas vend, tulgu või terve korpus, aga minu kael peab sirgeks jääma ja tema ei pea mitte kõveraks minema, sest see on minu kael ja mina ükspäinis võin tema kõveraks teha, nagu on ühe tõsise sugurahva mehe õigus ja kohus. Ja meie lugesime sügisel lehest, sest meie tellime siin hulga peale ühe lehe ja maksame ka hulgakesi ning teeme temast pärast hulgakesi plotskit, pole maisipaberi ostmist, nii et meie siis lugesime hulgakesi, mis tükka see Lurich tegi kallil kodumaal ja kuidas teda käte peal kanti, nagu oleks ta meie polkovnik, keda meie ka kandsime käte peal, kui ta meilt ära läks kõrgema koha peale, sest tema oli meil üks väga hea

449