ülem. Ja siis mina ütlesin kõigile, kui me sellest lehest plotskit keerasime, et Lurich on see esimene, aga mina tahan tema jälgedesse astuda ja mina ei pea mitte viimaseks jääma, vaid minu järel peavad teised tulema, kelle kingapaela ei jäksa mina lahti võtta. Nõnda peab käima meie sugurahva käsi, aga sina, armas vend, ära arva, et ma ei tea, mis ma räägin, sest mina tean väga hästi ja meil on siin palju lätlasi ja need on kõik kanged isamaa poisid ning nendest olen mina palju õppind, kui nemad räägivad vene keelt, mis mina juba oskan, nii et sina mind oma vene keelega juudile müüa ei saa, ehk olgu, et võtad saksa keele abiks, sest sakslasi siin ei ole, vaid poolakad ja nemad ei räägi muud kui poola keelt, mis on peaaegu seesama vene keel, ainult pisut pehmem, kui poola neiudega juttu vestame, sest meie saame natuke poola keelest aru ja nemad natuke vene keelest, aga eesti keelt ei mõista nad mitte ja sellepärast võime meie oma armsas emakeeles nende juures rääkida, mis iganes tahame ja nemad ei tea mitte, mis meie räägime ja naerame. Aga meie ei räägi midagi halba, sest see pole viisakas, kui neiude juures räägitakse ropusti, kui nemad ei mõista. Aga koju olen ma kõik kirjutanud, mis ma mõtlen ja teen ning kuis ma igapäev harjutan. Ja ma kirjutasin isale, et oh mu armas ja kallis isa, see on küll üks kurb lugu, et sina vanainimene pead sahakurgi peos hoidma ja äkkepulki teritama ning vikatit otsa panema ja pinnima, aga mis sinna parata, kui see on jumala tahtmine, et mina pean kroonuleiba sööma, mis on mu palju suuremaks ja tugevamaks teind kui ma olin Vargamäel kõndides ja lauldes ning et ma pean siit edasi minema ja oma ihurammuga näitama venelastele ja sakslastele, kes on mõlemad me isandad, et teie olete küll meie isandad ja meie peame teie käsku kuulama, aga meie vastu teie siiski ei saa. Ja sellepärast, oh armas isa, ära kurvasta, vaid ole üpris väga rõõmus ja tantsi Vargamäel nagu Taavet seaduselaeka ees, sest sinu poeg Andres pole mitte oma tuld vaka alla peitnud, vaid on oma jõu, mis murdis Vargamäel
