Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/455

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Sellega olid nähtavasti kõik nõus, sest kõik mõistsid, et kui on rikas naine, siis pole Tigapuu isegi enam vaene. Ja Indrekul oli äkki tundmus, et Tigapuu rikas naine pole keegi muu kui Ramilda. Just tema! Sest miks ta muidu ajas Tigapuuga juttu, mitte aga Indrekuga, nagu oleksid mitte sellel, vaid Tigapuul kasti põhjas tassikõrvad. Seda kõike mõelda oli hirmus rumal, aga Indrek ei saanud muidu kui pidi mõtlema. Nõnda oli parem ja loomulikum. Nimelt loomulikum! Miks? Indreku saksa keel oli Tigapuu oma kõrval väga hoon, sellepärast. Just sellepärast! Sest Ramilda armastab saksa keelt üle kõige maailmas. Sellepärast jäigi ta nii kauaks Saksamaale, sest seal räägitakse saksa keelt, ainult seda. Sakslased räägivad saksa keelt, ainult saksa keelt…

Aga siis juhtus nõnda, et preili Ramilda rääkis ka Indrekuga, pealegi veel tüki aega. Ta tuli nimelt alla tuppa härra Maurust otsima, aga leidis juhuslikult Indreku, kes pidi siin tunni ajal valvet pidama, sest kedagi teist polnud seks tunniks võtta.

„Kas härra Maurus on siin?“ küsis Ramilda ust avades. Aga enne kui Indrek jõudis vastata — ainult püsti kargas ta laua ääres, kus ta oli istunud ninapidi raamatus —, ütles ta imestanult: „See olete ju teie? Ikka siin?“

Ramilda astus uksest sisse ja lähenes Indrekule, nagu tahaks ta temale kätt anda, aga ometi ei andnud, millest Indrekul oli üpris hea meel, sest äkki viskus higi tal üle kogu keha pooridest välja, mille tõttu ka käed läksid märjaks. Ramildale higist kätt anda oleks olnud hirmus, aga kätt taskurätikuga kuivatada veel hirmsam, sest Indrekul turgatas siinsamas meelde, et tal rätik taskus, mis sarnaneb ennem tahvlilapiga kui taskurätiga. Nõnda siis tähendab oli Indrekul õnne, et Ramilda talle kätt ei sirutanud.

„Ikka veel,“ kohmas Indrek neiule vastuseks, nagu oleks tal häbi, et ta veel pole siit ära läinud.

„Lõikate ikka veel leiba ja murrate tassidel kõrvu,

455