olete kõik oma linna rahvas. Nõnda teeks mina, kui oleks linnaks. Aga mis linn see siin ka on! Isegi oma inimesi ei vea üle jõe, muud kui maksa aga. Nii et linnas peab ikka teadma, kuipalju sul endal ja ka seltsimehel raha kaasas. Oled sa enne linnas käind? Ainult Tallinnas kord? Noh, siis sa ei tea pooligi asju, sest seal pole üliõpilasi. Neid pole kusagil, ainult meil siin. Kihutavad teised mööda Rüütlit edasi-tagasi, õllekorvid tsveišpenneril, logistavad teised juua, nagu viskaks leili. Ja seda ütlen ma, et kui mina kord tudengiks saan, siis hoidku kõik alt. Mina näitan, mis on õige tudeng. Õieti oleks ma juba tudeng olnudki, kui ma oleks aga tahtnud, aga ma pole tahtnud, lihtsalt ei ole. Sest kui kainema pilguga asja vaadata — ja inimesel peab kaine pilk olema, muidu ei saa — jah, kui kainelt vaadata ja küsida: mis on tudengil targem kui meil? Tõtt öelda — ei midagi. Meil õpetavad samad professorid, ainult teised raamatud on. Aga mis tähendab raamat! Meie vana on ju pagana kaval. Tema ütleb: „Võtsin teile professori, muidu lähete minu juurest liiga ruttu ära.“ Ütleb ja naerab ise. Ja nõnda see ongi — professor siin, professor seal, ainult see nimi — tudeng! Ja riided! Vorm! Kumb sulle rohkem meeldib, Farbendeckel või kolleega? Minule Farbendeckel! Farbendeckel ja keisermantel! Lähed ja pool uulitsat on ainult sind täis. Tead, niisuke suur, pikk ja lai lakaga kuub. Saba vehib tolmu või pühib pori nagu naise seelik. Kui niisukesega tahaks kas või sellest uksest siit sisse minna“ — nad olid suure kivimaja juurde jõudnud, mille all terve rida väikesi keldripoode — „siis lihtsalt ei pääseks, ehk olgu siis et võtad mantli käe peale. Niisuke loom on see keisermantel ja nõnda tehakse temaga. Oled teda näind?“
„Ei vist,“ vastas Indrek.
„Muidugi mitte,“ oli Tigapuu nõus. „Sest kus sa pidid teda nägema. Tallinnas pole teda olemaski ja siingi näed teda ainult harva. Tahad näha, siis jää Rüütli nurgale passima, kuni mõni tuleb — musta kaane alt paistab ainult pisut värvi ja keisermantel õlgadel. Nõnda näeb teda. Meie vanal on ka. Mitte
