Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
sis minema. Ukse vahelt lehvitas ta käega ja naeratas Indrekule vastu. See sündis nii kergelt ja muretult, nagu peaksid nad juba mõne silmapilgu pärast uuesti teineteist kohtama, et edasi lobiseda. Ometi pidi see olema tema viimne naeratus Indrekule, tema viimne käeviibe. See nagu aimas seda millestki, sest muidu poleks ta tundnud nii lootusetut nukrust ja otse kehalist valu rinnas selle lahkumise järele ja muidu poleks sellest nukrusest jätkunud päevadeks ja nädalateks. Siin oligi põhjus, miks ta venna palvet ei täitnud ja Vargamäele ei sõitnud. Soo, nüüd pole mul tarvis sõita, nüüd mitte, lausus ta endamisi, nagu oleks ette tulnud mõni looduslik paratamatu takistus. Nüüd oli tal muud teha kui koju sõita.
461
