Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/520

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XXXVII.

Asi algas Jürkaga, vana hea ja ausa ning suures lugupidamises seisva Jürkaga, kes oli sagedasti direktor Mauruse paremaks käeks „püha kõrra“ alalhoidmises või selle jaluleseadmises ja kes oli õpilastele ikka truuks sõbraks ning ustavaks seltsimeheks, kui oli vaja Ollinot või härra Maurust ennastki tüssata. Viimasel ajal oli Jürka kurss nagu eriti tõusnud, sest härra Maurus ei vajanud teda mitte ainult koduses toimetuses, vaid ka oma isikliku elu või tervise hooldamises: ikka võttis ta tema sauna kaasa, sest Jürka ei olnud ainult meister seljapesemises, vaid mõistis ka teisi ihuliikmeid „triivida“. Muidu on ikka naised kanged ja osavad triivijad, siin oli Jürka, nagu oleks temal osa naisest. Voitinski teadis seda väga hästi, aga tema oma nõtruses kartis, et Jürka peseb tal viimasegi verenatukese varsti välja, sest Jürka peseb, nagu laseks ta aina kuppu. Härra Maurus ise oli tugevam ja vastupanevam, tema seda ei kartnud, ja nõnda käis ta ühes Jürkaga, kuna Indrek hakkas käima Voitinskiga. See härra Mauruse „triivimine“ tegigi vist Jürka nii suureliseks ja julgeks, et ta sai toime sellega, mida temast keegi ei oletanud. Võimalik ka, et ta oli juba ammugi suurust ja julgust täis, „triivimine“ pani ainult kuhja peale, nii et hakkas üle ajama. Tingimata pidi tal juba enne olema suurust ja julgust küllalt, sest kuis muidu võis ta ka kõige tühisemal põhjusel ühe või teise õpilase läbi võmmida või, nagu ta ise armastas öelda: tuimaks lüüa. Muidugi, otse tuimaks ta ei löönud, see oli ainult suurustamine ja liialdus, sest tuimakslöömine tähendas Jürka keeles sedasama, mis inglastel knock-

520