„Issand, teie olete Jeesus Kristus, mitte inimene, teie olete õnnistegija!“ hüüdis Molotov püsti karates. „Ja mina olen röövel ristisambas, see, kes pardaiisi sai.“
Aga Ollinol ei olnud niipalju kui vaja ja sellepärast pidi ka härra Maurus, kes jällegi söandas jalad tuppa pista, oma kukru tühjendama. Nõnda ei osanud Molotov lõpuks suure rõõmu pärast muud teha, kui langes korda mööda kaela Ollinole kui ka direktorile, ise kinnitades:
„Teie olete inglid, jumala eest, inglid! Kunagi poleks ma uskunud, et teie olete niisugused inglid!“
Ja siis tormas ta uksest välja.
„See inemine on hulluks läind,“ arvas härra Maurus. „Meie inemised hakkavad kõik hulluks minema. Eks näe, kui kaua meie kaks vana vastu peame.“
„Küllap peame, härra Maurus,“ lausus Ollino ja lisas juurde: „Aga ära purustas toolid ja varna.“
„Jah, toolid olid ju puht-uued, rubla tükk, selle oleks pidanud maha võtma,“ arvas direktor.
„Teine kord,“ vastas Ollino.
Aga see teine kord ei tulnud kunagi, sest Molotovi nägid nad täna viimast korda. Järgmisel hommikul sai härra Maurus kirja, milles Molotov teatas, et tal pole enam võimalik tundi ilmuda. Kirjale lisaks olid õpilaste teadmuste hinnangud numbrite näol. Solotarski ja Indreku matemaatilised võimed viimasel veerandaastal olid tähendatud nullidega mitmesuguseis astmeis.
„See inemine on tõepoolest hulluks läind,“ ütles härra Maurus Ollinole nulle näidates.
„See või need teised, kellele nullid pandud,“ arvas Ollino.
Õige! Sellele mõttele härra Maurus polnud tulnud. Väga õige! Mis puutus Solotarskisse, siis tema aruga võis olla kuis tahes, aga Indreku pidi käsile võtma, teda pidi üle kuulama.
529
