Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/543

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

peaksite võima kordki minu toa aknast välja vaadata, siis Te mõistaksite, kui hirmus oleks inimesele midagi selletaolist öelda. Ainult mõelda — et tuleb päev, tõuseb päike ja paistab kaugetele mäeharjadele, mäetippudele, igale tipule paistab ta, sest igal tipul on oma nägu, nagu astuks keegi taevast maha, õrnakesed roosad kingad jalas, ja tuleb mööda mäge ikka allapoole, aina allapoole, inimestele lähemale, et ka nemad saaksid osa sellest, kes kõnnib, õrnad roosad kingad jalas — seda kõike mõelda ja sealjuures teada: sina ei näe seda enam! Ja ma oleksin seda tingimata mõelnud, kui Dr. R. oleks mulle nõnda öelnud. Ma oleksin seda mõelnud sellepärast, et olen niipalju kordi neid mäeharju ja -tippe vaadelnud ja et näen neid isegi suletud silmadega, näen sama selgesti, nagu seisaksin ma akna all Dr. R. kõrval. Sest ajast saadik, kus ma enam sinna ei saa, teen ma sagedasti nõnda, et sulen silmad — ka öösi pimedas, kui pole und, — vaatlen nõnda mägesid ning mõtlen: pole viga, mäed on seal ja mina laman asemel. Mina laman siin peaaegu samuti, nagu need mäed seal, ainult selle vahega, et mina neid näen, nemad aga mind ei näe, sest neil pole silmi. Mõistate: mina näen neid suletud silmadega, aga neil pole suletudki silmi. Kui te teaksite, milline lohutus on öösi suletud silmil seda mõelda! Ka päeval. Jumalik!

…Täna rääkis meie Kristus minuga armastusest, täna esimest korda. Tähendab — viimne staadium. Sellele võib järgneda ainult surm. Sest kui Dr. R. hakkab meie asutises kellegagi rääkima armastusest, siis tähendab see ainult surma. Tema armastus tähendab ikka seda, niisugune on tema armastus. Nõnda on ta meil nii-öelda jumala asemel, sest ka neid, keda tema armastab, ootab surm: ta kutsub nad oma juurde, nagu elaks jumal isegi surnute riigis või oleks isegi surnud. Dr. R. võttis mu pahema käe, silitas seda ja küsis aupaklikult: „Tohin ma seda suudelda? Ei? Andestage mulle mu julgus, mu häbematus. Aga teil on nii ilusad sõrmed, peaaegu läbipaistvad.“ Hulk aega hoidis ta nõnda mu kätt ja kõneles. Aga mulle näis, nagu po-

543