Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/555

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Indrek jäi kuhugi paksu kuuse alla seisma ja hakkas tuld vahtima. Viimaks istus ta siiasamasse lumele, selg vastu kuusetüve, silmad tule poole. Pahemal pool tuld oli taevas näha mingisugune hele kuma, nagu hakkaks seal virmaliste mäng või nagu loidaks kuski kaugel, kaugel suur tulekahi. „Mis see küll võiks olla?“ küsis Indrek endalt. Aga ta ei leidnud vastust, ei viitsinud vastust leida, sest liikmeisse langes imeline rammestus. Peaaegu oleks tal juba uni peale tulnud ja ta olekski tingimata magama jäänud, kui mitte poleks äkki välgatanud mõte: „See on ju linn, mis nõnda kumab. Linnad kumavad õhtuti nagu kauged tulekahjud.“ Ta tegi silmad lahti ja tõusis püsti. Jällegi jooksid külmajudinad mööda selga. „See on lumel istumisest,“ mõtles ta ja hakkas minema, aga mitte otseteed linna kuma poole, vaid temast silmnäos mööda, nagu ta tüüris silmnäos mööda pimeduses paistvast tulestki. Lund sadas juba tublisti ja ta ei olnud näo vastu enam nii terav kui alguses. „Lumi on laiemaks läinud, sellepärast,“ mõtles Indrek, kui sammus mööda lagedat põldu tuule käes, mis lennutas värskesti sadanud lund. Aeg-ajalt viskas ta silmad heleda kuma poole, nagu kardaks ta, et see võiks kaduda või liiga ligi tükkida. Nõnda läks ta. Sattus aiaäärseisse hangedesse ja sumas sealt läbi, jõudis välja mingisugusele teele, aga läks sellest põiki üle. Läks pealegi veel mitmest teest põiki üle ning ikka edasi üle lageda välja, nagu otsiks ta sealt midagi või nagu kardaks ta inimesi. Aga kui ta lõpuks jõudis jällegi kuhugi suuremale teele, millel olid sügavad kraavid ja kõrged servad, ja kui ta neist katsus üle saada, siis tundis ta, et ta enam ei suuda. Sumas sügavas lumes, ronis kuhugi kõrgemale, aga langes tagasi, katsus veel teistki korda ronida, aga ei jaksanud, vaid jäi lumele lamama, nii et tuul ja tuisk käisid temast üle. Lamas nõnda natuke aega, aga kui tundis näol tuisulume sulamist, ajas ta enda istukile ja tegi silmad lahti: otse tema ees seisis linna hele kuma. Katsus tõusta, käed kõvasti taskus, aga kukkus lumme. Tõusis uuesti ja

555