silmapilgul, kus Indrek üksi jäi ja nagu nõutult seisis, et kas direktorit oodata või mitte, algas keegi kuski tagumises ruumis krahvi toodud laulu: „Ükskord popil oli peni,“ mida tänapäevani poldud unustatud, ja see lõpetas nagu igasuguse kahtluse. Indrek võttis kasti ja pambu selga ning hakkas uksest välja minema. Härra Ollino ilmus nüüd oma toast ja vahtis lahkujale järele, ilma et oleks lausunud sõnagi. Kui Indrek avas välisukse, mille kell kõlises, kuulis ta ülal trepil direktori samme ja häält, mis nagu hüüaks. Aga Indrek ei teinud sellest asjagi, vaid läks kastiga kolinal läbi ukse tuisusesse ilma. Varsti kuulis ta, kuis välisukse kell tema selja taga kõlises ja kuis direktor teda nimepidi hüüdis, kuid Indrek teeskles mittekuulmist. Aga härra Maurus ei jätnud oma hüüdmist ja Indrek kuulis, et see tuli temale lähemale. Varsti kostis nagu kellegi lõõtsutaminegi ja sel silmapilgul hakkas keegi tema kasti nurgast kinni, kuna härra Maurus otse tema juures karjus:
„Miks te ei kuula, kui härra Maurus hüüab! Tema on vana, ei jäksa enam joosta ja teie ise saate ka ükskord vanaks.“
Need sõnad hakkasid kuidagi imelikult Indrekusse kinni. Talle tulid äkki meelde isa könksus sõrmed, nagu ta neid näinud laudiredeli pulkadel. Ta mäletas ka viletsat Voitinskit ja poologarat Schulzi. Nõnda siis peatus ta ja pöördus ümber. Direktor seisis paljaspäi tema ees, hallid juuksesalgud tuisuse tuule sasida. Pahema käega hoidis ta öökuue hõlmu koos, mida tuulepuhangud lehvitasid. Paremaga toppis ta Indrekule midagi välimisse tasku ja rääkis:
„Pange käsi peale, muidu viib tuul ära. Inimesel peab ometi viiski rubla raha olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna. Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mässaja, aga nüüd on härra Maurus juba vana.“
Ütles ja läks vanainimese tippavate sammudega oma maja ukse poole tagasi, kuna Indrek talle järele
