palju ma kõigest kõiki nende eest tahan? Arva? Jumala eest, seda ei oska sa arvata, nii vähe on see. Ainult kaks! Mõistad sa inimene, et paljalt kaks närust rubla, ja seda asjade eest, mis maksavad vähemalt oma viis. Aga kui pead mind oma sõbraks, nagu pean mina sind, siis otsi poolteist välja ning asjad on sinu. Ainult pea meeles: mitte päriselt, sest päriselt ei müü ma ülepea neid, panen ainult nii-öelda panti. Ei, ei, müügist ei või juttugi olla, sest ega ma loll ole, et müüksin saiaraha eest onu pruudi padja. Hiljemalt nädala pärast saad oma raha tagasi, hõbedas või paberis, nagu soovid, protsentidega või ilma. Täiesti nagu tahad. Sina võtad oma raha ja mina oma asjad. Noh, kas teeme poolteisega ära?“
„Mul pole ju niipalju raha,“ ütles Indrek.
„Ära tühja valeta,“ vastas Tigapuu. „Sõprade ja seltsimeeste vahel vale ei maksa. Iseasi, kui läheme tülli, siis küll. Aga milleks tülli minna. Sina saad ju oma raha ja mina võtan asjad. Pealegi võid sa meeles pidada, et ka tulevikus vastutan mina, kui vanaga midagi juhtub. Päästan igal tingimusel nagu tänagi. Sest sõber on hoopis teine asi kui vihamees. Hoopis teine! Sõprusest ei käi miski üle. Kui oled kord sõber, siis jäädki sõbraks. Sõprus on igavene. Sõbrad võivad tülitseda, aga jäävad ikkagi sõbraks. Nõnda on minu põhimõte, kõik teavad seda. On aga minul kord niisuke põhimõte, siis jääb see sellega. Kakle, kui muidu ei saa, aga ära ole siga ega unusta, et oled sõber. Nii siis — üks kakskümmend viis! Nüüd pole enam sõnagi lausuda ega midagi karta.“
„Aga minul on ju seda raha mujale tarvis,“ punnis Indrek vastu.
„Sa saad ju paari päeva pärast tagasi ja siis tee temaga, mis tahad. Sest kui kaua ma ikkagi ilma padja ja tekita magan, võid isegi arvata. Võtan paar ööd palitu peale, siis toon ikkagi raha ära. Ja mul on ju tundide eest saada, seda pead sa teadma. Pealegi, mis sõprus see siis on, kui mina aina aitan sind, sina aga mind mitte kunagi. Tõsine sõprus on vastastikune, nõnda saan mina õigest sõprusest aru. Aga võtku sind
