jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus.
„Mis on, noormees?“ küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. „Soovite tuba?“
„Oleks palunud küll, kui võimalik,“ vastas Indrek ja tundis äkki nälga.
„See väike,“ ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. „Kolmkümmend ööpäev!“ hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda.
Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted voorimehe sõimatud koolist ja tema direktorist, kelle jutule ta tahtis võimalikult kohe minna.
Et oma toast tänavale pääseda, pidi Indrek minema kas läbi koridori või läbi puhveti, kust ta tulnudki. Selle viimase tee ta valiski ja talitas seega vististi saatuse näpunäite järele, sest nõnda astus ta võõrastemajast tänavale palju kergema südamega, kui tänavalt võõrastemajja.
Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta.
„Esimest korda meil?“ küsis ta Indrekut nähes.
„Esimest,“ vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja.
„Kaugelt?“
„Üsna kaugelt.“
