„Kas ma enam ei meeldi teile, et meelitama hakkate?“ küsis Karin, aga Paralepp ei saanud enam vastata, sest klaver hakkas juba mängima ja majaproua palus rahu. Iga silmapilk pidi ka bariton klaveri kutsel ilmuma. Röneel oli nimelt bariton ja Karini arvates mitte nii halb, nagu seda pidi järeldama Paralepa eelmistest ja ka pärastistest märkustest.
„Laulab nagu mõni Amati või Perdutti,“ sosistas Paralepp, kui esimene laul lõppenud.
„Nagu noor jumal!“ vastas Karin peaaegu veendunult.
„Nagu noor joobnud jumal!“ täiendas Paralepp pilkavalt.
„Miks te olete kunstist nii halvas arvamises?“ küsis Karin.
„Mitte kunstist, vaid kunstnikest,“ vastas Paralepp.
Karin tahtis veel midagi öelda, aga juba algas klaver uuesti ja nõudis jällegi ühes majaprouaga rahu. Ainult härra Köögertal ise ei tahtnud kunstist suuremat välja teha, vaid lõi lähedase sõbraga klaasid kõlinal kokku. Aga neidki manitses majaproua, öeldes:
„Olge ometi kultuurainimesed ja kuulake muusikat.“
„Aga kuidas ma siis kuiva kurguga laulu kuulan,“ vastas majahärra, kuid rahunes siiski.
Peale teist laulu nõuti veelgi lisa ja kõik karjusid läbisegi oma soove laulu valikus. Ka Karin karjus ühes teistega ja tegi lauljale kätega mingisuguseid liigutusi. See mõtles, et teda kutsutakse, ja astus aupaklikult Karini juurde, et öelda:
„Armuline proua, mitte midagi pole kuulda, me teeme ju õllemuusikat.“
„Aga joome ise selget piiritust,“ vastas talle Paralepp.
„Laulge midagi ilusat ja armsat,“ palus Karin, „laulge midagi minule.“
„Saab lauldus, armuline proua,“ vastas Rönee kummardudes ja läks tagasi klaveri juurde, kus pöördus nõnda, et võis Karinile otsa vaadata. Nõnda nad jäidki kogu laulu ajaks teineteisele otsa vahtima. Lauluks oli
