Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/123

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

aga sel korral „Sulle ma neiuke“, mis tõi Röneele sellise kiiduavalduse, et ta pidi veelgi lisa andma. Selleks valis ta „Mu kallike kambri sees üleval“ ja ikka laulis ta nõnda, et ei pööranud pilku Karinilt. Ka see ei saanud oma silmi temast lahti. Aga seda ei pannud keegi tähele, vähemalt naised mitte, sest nemad ise rippusid silmiga laulja küljes samuti. Kui Karinil hiljem õnnestus Röneega mõni sõna nelja silma all vahetada, ütles ta temale:

„Oleks minule neiust peast nõnda lauldud, siis oleks ma kohe üleni armunud.“

„Aga nüüd ei saa enam?“ küsis Rönee.

„Ei, nüüd ei saa enam nii kergesti,“ vastas Karin peaaegu nukralt.

See oli kõik, mis need kaks isekeskis sel õhtul isiklikku ja asjalikku rääkisid, ülejäänu valgus hirmsasti laiali. Sest muusika lõppedes kaldus jutt kunstile ja teadusele ning üldse kultuurile ja nüüd tahtis igaüks näidata, et temal on ometi neist asjust aimu. Aga et kogu seda „venivat ja vedelat ainet“, nagu ütles Paralepp, aeti niiöelda mitmest segadusest läbi, siis muutus ta ka ise aina segasemaks, venivamaks ja vedelamaks, nii et lõpuks ei leidunud ehk kedagi, kes oleks tahtnud seda lõrpida. Ometi oli asjal alguses hea hoog sees, sest kõik „spurtisid‘‘ pidutuju tõttu mõistetes ja sõnades hirmsasti. Nõnda põrkasid ida ja lääs kokku. Siis saabuski silmapilk, kus mingisugune atašee või midagi selletaolist hüüdis veendunult:

„Venemaa on tulevikumaa!“

„Muidugi, kui ta kõik sama paljaks teeb nagu minu!“ hüüdis Köögertal.

„See on teine asi!“ hüüdis atašee vastu. „See on hoopis teine asi!“

Ja nüüd tõusis hirmus kisa vaidlusest, kas see on teine asi, hoopis teine asi, kui kõik tehakse samuti paljaks, nagu tehtud Köögertal. Aga kui oli küllalt vastastikku ja kõrvuti karjutud, siis vaibus kisa, nii et oli selgesti kuulda, kui keegi ütles:

„Ei, ei! Moodsa kultuuri tippsaavutised kuuluvad Ameerikale. Ja see on alles algus. Ainult kui mõelda

123